Eile õhtul hilja trükkisin valmis sellise jutu

Köök.... kuna Promotion ruumis, kus tavaliselt arvutid on, ööbivad inimesed, siis peale 22 seal olla ei saa. Seepärast võtsingi oma läpaka sealt kaasa ning trükin vähemalt jutu valmis, et see netti saades oma blogisse üles riputada....

On teisipäeva õhtu, pidasime just Judita sünnipäeva – kõik olid ümber laua, kook, küünlad, kitarr, laul, naer ja mõnus olemine. Nagu tõesti one big happy family, kuigi päev kulges taas ootamatuste tähe all, aga see on normaalne. Pigem oleks vist imelik, kui mingi päev mööduks sedasi, et kõik sujub plaani kohaselt.

Kuna meie majja tuli ootamatult 4 inimest juurde, siis on meil kogu korraldus taas segamini. Näiteks ei mahu kõik inimesed, kes peaksid lendlehti jagama minema, enam ühte bussi ära ja nii tuleb busside autodega jagada, et kes ja kuhu ja millal viiakse ning kelle poolt tagasi koju tuuakse.

Eile oligi näiteks olukord, kus Jan helistas mulle natuke enne nelja, et nad ei jõua kella neljaks, et kas soovin oodata või tulen bussiga. Kuna ma ei tea siiani Birminghami linnaliiklusest suurt mitte midagi, õigemini absoluutselt mitte midagi ja kuna mul oli vaid üks pound seljakotis, siis ei olnud küsimustki – ma ootasin :)

Õnneks oli ilus ilm ning mul oli kaustik-pastakas kaasas, nii et polnud väga hull, kui esialgsest tunnist sai kaks ning kahest tunnist lõpuks kaks ja pool.

Täna oli taas erakorraline päev, hommikul, kui Ivo meid Katjaga (29.a väga lahe Saksa tüdruk) meie Meeting Point nr 1-s maha pani, tegi ta veel nalja, et tuleb meile kella 19 paiku järele (ehk siis 3 tundi hiljem kui päriselt tulema peaks) ja me naersime temaga kaasa. Kui praegu järele mõelda, siis äkki ise tõmbasimegi endale selle olukorra kaela, mis meile õhtul osaks sai.

Aga anyway, vahepeale jäi ikka taas järjekordne tööpäev – täna olid jalad kuidagi eriti rasked, tuju mitte üldse väga hea ning need kuramuse lendlehed vähenesid mega aeglaselt. Lisaks kõigele muule oli minu piirkond nagu täielik geto, selliseid jumalasta kahtlased majad, mille esised olid enamasti korrast ära, haisesid jne, et nemad vajaksid meie toetust, mitte vastupidi.

Ning ega siis pole eriti lõbus neid lehti postkastidesse toppida, kui ma juba ette tunnen, et ega siit suurt midagi tulla ei saa. Kõigele lisaks olid need tänavad nii sigri-migri, et si..gi ei saanud aru, kust üks lõppeb ja teine algab. Lõunaks olid mul siiski pooled lehed pandud, olin selleks ajaks jõudnud arusaamisele, et siiani on meil lihtsalt väga head piirkonnad sattunud, sest mitte kõik inglased ei ela ilusates nukumajakestes, vaid on olemas ka täiesti vastandlik olukord.

Kui ma olin oma peas selle vastandamise asja läbi teinud, siis sain ühe kvartali läbi käidud ning hakkasin oma kaardilt järgmisi tänavaid otsima.
Oli suur-suur vahe, oli hulk tühja maad – nägin, et kõrval on tänav, aga ma ei pääsenud selleni, sest see oli otseses mõttes kinni ehitatud. Pidin kõndima täiesti tänava otsa, ma arvan, et 2 km ja siis keerasin kõrvaltänavasse ning voilaaaa, minu ees avanes täiesti vastandlik pilt.

Sõna otseses mõttes selle müüri taga asus täiesti teine maailm, super ilus rajoon, ilusad autod majade ees, kõik nagu filmis. Ja ometi, 2-3km raadiuses on täielik vaesus ja räpasus. Tjaaa, vastuolulisus on kõikjal, aga ma polnud nii väikese maalapi peal sedasi must-valgelt näinud.

Tahes-tahmata tuli mulle Kiyosaki kvadrant meelde, kuidas kahte maailma eraldab paks joon, millest üldjuhul oma elu jooksul läbi ei saa, et kui oled ikka palgatöötaja või ettevõtja, siis sul ongi see mentaliteet ning sul ei ole asja sinna teise maailma, mis toimib täiesti teise investeerimispõhise loogika järgi.

See tänane pilt tundus mulle kuidagi samasugune, et ikka oled juba seal teisel pool müüri keset agulit, siis võid vaid kaugelt seda rikaste ja ilusate elu vaadata .........................................................

Kuigi siinkohal ei taha ma kuidagi ühte ega teist halvustada, sest tean, et oma olemuselt ei pruugi ilusas majas elamine tähendada, et sa rikas ja ilus oled ning mitte nii ilusas majas elamine ei välista seda, et inimene on õnnelik täpselt sellises olukorras nagu ta on, aga see on omaette teema, millest võiks vist igavest rääkima jääda.

Aga olen mõelnud nende ilusate majade peale, kui väliselt tundub inimeste elu nagu muinasjutus ... ometi on päevasel ajal, kui me töötame, kodus vaid vanad inimesed või siis lastega emad.

See aga tähendab seda, et enamik rabeleb ikkagi päev otsa, et saaks lubada endale seda maja, autot, elustiili või mida iganes. Aga see viib taas Kiyosaki juurde tagasi, et kõrgelt tasustatav töö ning väliselt ilus elu ei tähenda veel rikkust.
Rikkust mõõdetakse endiselt selles, et kui aktiivne tulu mingil põhjusel seiskub (inimene ei ole võimeline enam tööle minema vms), siis kui kaua peab ta sama elatustaseme juures vastu.

Ehk siis, kui suur on kuludega võrreldes inimese passiivne rahavoog, mis tuleb sisse temast sõltumata.

Enamikel meist on passiivne, meist endist sõlumatu, kulude voog: laenud, maksud jms, mis ei sõltu mingil määral enam tema enda igapäevasest tegevusest, aga tulu kohta seda öelda ei saa.

Tjaa, ma ei teagi, kas ma olen normaalne, kui õhtul kell 23:45 sellist juttu suust välja ajan aga siingi laenaksin Kiyosaki mõtet:

„What the heck is normal?“

......aga see lendlehetamise jutt jäi enne pooleli vist, vot sedasi see mõte ära jooksebki ning inimesed kõrvalt küsivad, et kust sul need mõtted tulevad, et nii pikalt kirjutada. Ma küsiksin pigem oma mõtetelt sedasama, et kust te kõik tulete, sest ma ei pea nendele mõtlema, ma lihtsalt teen arvuti või kautsiku lahti ja kirjutan. Raskem kui kirjutamine on kirjutamata jätmine ....

....aga taaskord, lendlehetamise jutt. Minu halb ja mossis tuju kadus koos selle koleda piirkonnaga. Ma teadsin, et panen kõik 1000 lehte ära, sest patt oleks hea piirkond kasutamata jätta. Nii et tempo-tempo ning järgmise 3 tunniga oli mul see ilus kvartal peaaegu läbi käidud. Maju oleks veel olnud ja isegi aega jäi üle, aga lehed said enne otsa ning lisaks hakkas kella 15 paiku päris hullusti sadama, nii et kui ma 15:40 meie kohtumispaika jõudsin, olin läbimärg. Jah, mul oli küll kilekas seljas, aga see ei pidanud suurt midagi. Püksid olid märjad ja jalad ka, ühesõnaga, ma olin tõesti üleni läbi vettinud.

Katja tuli teiselt poolt, me seisime tänanurgal ühe puu all, et end natukenegi vihma eest kaitsta. Ootasime 30 minutit, ootasime 45 mitut, siis hakkasime mõtlema, et see pole enam eriti naljakas ning saatsin Kristinale SMSi, et kas nemad on juba peale korjatud. Vastu tuli: „Ei miskit, seisame puu all ja ootame, et midagi ilusat juhtuks!“

Jana oli kodus ja ütles, et Ivo hakkas juba ammu sõitma, nii et keegi ei teadnud midagi. Tunnike sai mööda. Jan helistas mulle ja küsis meie aadressi ning lubas meid üles otsida. Tjah, õnneks oli lähedal tänavanurga peal üks baar, kuhu saime sooja minna. Algul, kui Jan veel helistanud polnud, siis ei julgenud me Meeting Pointist ära minna, sest äkki keegi samal ajal tuleb, aga kuna niiiiiii külm ja märg oli olla, siis avastasin, et mul on ju kotis hommikul kaasa võetud 3 ajakirja, et äkki õnnestub need maha müüa – aga lisaks nende olemasolu meenumisele avastasin, et need on suht vihma poolt kahjustatud.
Aga kuna Katja oli enne seal baaris korra istunud, siis ütles, et mine-mine, sa oled naine, äkki nad ostavad selle ajakirja ära.

Baari jõudes küsisin midagi sooja juua, mida seal muidugi polnud, aga kui see mees nägi, et mul on vist tõesti külm, siis pakkus ta, et kuigi nad teed ei müü, leiab ta ehk kusagilt teed...leidiski. Küsisin siis, et kui palju see maksab, aga ta ütles, et ei midagi. Ma ei saa ju hakata veel lisaks ajakirja ka sellele mehele müüma, kes on mulle just tasuta tee valmis teinud, mida neil isegi menüüs pole.

Ühesõnaga andsin talle niisama ühe Aafrika ajakirja ... jõin ära poole teest ning küsisin, kas tohin selle korra sinna leti serva peale jätta, et saadan teise tüdruku, kellel on ka väga külm, et tema joob selle lõpuni. Jooksin siis õue ja saatsin Katja sisse, ise jäin tänavanurgale passime, et äkki meie minibuss tuleb..... ei midagi. Siis helistaski Jan ning sain talle öelda, et oleme baari juures selle ja selle tänava ristumiskohas, mis tähendas seda, et saime mõlemad korra baari sooja minna.

Seal oli tegelt kaks kõrvuti olevat baari/pubi, nii et nüüd seisime selle teise ees, kust tuli järgmine onu välja, hakkas juttu ajama, kutsus meid sisse ja ostis meile mõlemale teed – seal oli tee täiesti müügil.

Lõpptulemusena ootasime natuke 3 tunni, millest viimase poole saime õnneks kuivas ja soojas olla, kuigi minu riided ning jalanõud olid endiselt jumalasta märjad.
Aga meil oli seal lõbus vähemalt, tegime mingite siltidega lollusi, mina mängisin noolemängu, kusjuures mul läks kuidagi väga hästi sellega.... Kui ma seal vahepeal ukse vahel vaatamas käisin, et äkki on kedagi näha, siis üks noorem mees tegi seal suitsu ning hakkas ka pärima, et mida me teeme, miks nii kaua kedagi ootame jne.

Kui ta kuulis, et elame Small Heat linnaosas, siis läksid ta silmad suureks ning ta ütles, et isegi nemad, kohalikud, ei julge peale kella kuute-seitset õhtut seal tänavatel käia, et see on nii kahtlane linnaosa, kus valgeid ei ole.

Ega ei ole jah ning oleme enne ka kuulnud, et kuidagi kahtlane kant, aga ta soovitas täiesti kindlasti õhtul mitte mingil juhul üksi välja minna vms. Rahustasime teda sellega, et saame oma värske õhu vajaduse 9 tundi lendlehti jagades kätte ega käi kunagi õhtul väljas.

Lõpuks, pärast pikki tunde ootamist jõudis meieni Ivo ... juhhhhhuuuuu ...... ta oli ilma co-driverita ehk siis tuli üksi pimedas sedasi, et luges samal ajal kaart. Tavaliselt on meil see süsteem, et juhil on alati kaardilugeja kaasas, sest see Birmingham, kus meie töötame ehk siis koos äärelinnadega Birmingham on suurusjärgus natukene üle 10 miljoni inimese,nii et ilma kaardilugejata ei olegi võimalik sõita, vähemalt mitte siis, kui iga päev on uued sihtkohad.

Kuna Ivo oli üksi, siis tähendas see seda, et mina ja Katja pidime kaardilugejateks hakkama. Olin seda siiani kõrvalt näinud, aga ..... polnud muud valikut. Istusin Ivi kõrvale, võtsin suure kaardi ette ning hakkasime minema. Paaris kohas läksime natuke valesti, aga üldiselt jõudsime päris kenasti läbi linna, et minu esimene co-driver kogemus on positiivne.

Koju jõudsime 20 paiku....soe söök ootas, nii et ses suhtes on mõnus siia jõuda. Soe tee meega, soe duss ja kuivad riided ning olin kui uus inimene.

Jan´i kommentaar kogu selle loo peale, et kuigi oli palju meist sõltumatuid asjaolusid, mille osas midagi ette ei saanud võtta: tõsine õnnetus, mis blokeeris ühe suure tee pea kaheks tunniks, siis suhelda saab ikkagi ning uusi lahendusi otsida, aga meil oli selline puudulik kommunikatsioon omavahel, sest pole kõigi tel. numbreid jne.

"Suhelge, suhelge, suhelge omavahel.
Pigem üks kord rohkem, kui üks kord vähem!" ütles Jan meile.

Ja nüüd trükingi suurt tabelit, kus on kirjas kõigi telefoni numbrid, e-mailid ja sünnipäevad.

Tahtsingi selle loo lõpuni ära kirjutada, kuigi kell on juba 00:10 ning äratus on nagu alati 6:30, kuigi homme võin vist natukene kauem magada, sest lähen fundraisima ehk siis tavakeeli öeldes tänavate meie Africa ajakirja müüma ...... hmmmm, ma arvan, et see on hullem kui ma arvan, sest miks muidu seda alles 4 kuu pärast tehakse, mitte varem?!! Eks paistab. Ega enne vist ei saa teada, kui järele ei proovi.

Muide, saime sel nädalal ka oma ID dokumenid kätte, et kes me oleme.
Selline roheline tõendikene ja sain teada, et olen

student of the
College for International Cooperation and development.

Aga praegu läheb see õpilane küll magama, sest väääääga pikk ja grazy teisipäev on selja taga ning 6 tunni pärast algab järgmine arvatavasti sama piiiiiiilkkkkk ja grazy kolmapäev.