VIHM .... :):)

Nii, sõnusin eile vist liiga palju ja liiga kõvasti, et Inglismaal on super ilus PÄIKEseline ilm, sest täna hommikul ärkasime 6:30 vihmapladina peale ... tjah, mis siin ikka rääkida. Suht raske on päev läbi õues kõndida ja lendlehti postkasti toppida, kui vihma muudkui sajab ja sajab. Kaart (igal hommikul saame paberilehe kaardiga, kus on konkreetse päeva piirkonnale ring ümber tõmmatud) oli mul nii niiske, et ma ei saanud enam läbi käidud tänavate servadesse neid jooni tõmmata, sest tint jooksis kohe mööda paberit laiali.

Piirkond oli ka selline poodide ja tehaste oma, nii et maju oli vähe - kõndisin palju maad maha, aga pooled lendlehed jäid järele, sest neid lihtsalt polnud kuhugi panna.

Õnneks jõudsin eile arvutist M-Robe´i päris palju muusikat ja N-21 plaate panna, nii et ses suhtes oli mul lahe päev. 5 tundi, noh, seni, kuni aku tühjaks sai, oli mul muusika ja plaatidega sisustatud.
Hommik alga sellega, et sõitsime minibussiga tund aega kuhugi Birminghami äärelinna, nii et jõudsin ühe Jim Dornani plaadi peaaegu lõpuni ära kuulata. Vaatasin seda metsikut hommikuliiklust - meie liikusime õnneks "õiges" suunas, aga äärelinnadest kesklinna suunas oli vist ikka mingi 15km pikkune ummik päris kindlasti. 4-5 rida tuli linna sisse ja auto oli autos kinni. Hullumaja, mis ikka toimub .....
Eks Kiyosaki aitas mind ka täna väga palju, sest päris mitu korda oli tänase koerailma tõttu selline siiber ees ja tekkis küsimus, et milleks seda kõike vaja on.
Aga just sel ajal ütles Kiyosaki minu M-Robe´is

"You must learn how to sale!"

siis tuli jälle hea tunne tagasi, sest eks me ka ju müüme, sest kuigi enamikel juhtudel ei ole vaja inimestega rääkida, tuleb päris tihti ette, et peab neile ikka selgitama, et mille kuradi pärast peaksid nad oma riided/jalanõud just meile andma.
Proovin ühel õhtul selle "Financial Intelligence" plaadi uuesti ette võtta ja sõna-sõnalt ümber kirjutada, sest see on VÄGA VAJALIK, lausa elutähtis materjal. Olen seda plaati nii mitmeid kordi kuulanud, aga täna sain taas nii häid mõtteid ning nii palju julgustust juurde. Thank you Robert :D

Õhtul, kui juba lõpetama hakkasin, tuli siiski ka päike välja, nii et lõpp hea, kõik hea. Minu Meeting Point, kust minibussi mind peale pidi võtma, oli ühes väikeses tupiktänavas matusebüroo kõrval.
Kuna ma jõudsin varem kohale ja olin mega väsinud, aga meie buss jäi natukene hiljaks, siis käisin üle tee olevast LIDL´ist läbi. Leidsin oma kotist ühe poundi ja selle eest sain täpselt mingi pisikese "Energize" raamatukese, mida siis seal maas istudes lugesin (päike oli selleks ajaks asfaldi ära kuivatanud:).
Mingid inimesed vaatasid mind ja ju ma siis jätsin seal matusebüroo kõrval maas istudes lugedes, endal vihmajope kapuuts peas, sellise kahtlase mulje, et üks vanem must naisterahvas tuli nii kenasti minu kõrvale, pani käe õlale ja küsis: "Are you alright, is there somehow we can help?" Vaatasin üles, naeratasin talle ja ütlesin: "Thanks for asking, but I am just waiting for my friends!"

Ei midagi erilist, mingi pisiasi, aga kuidagi hea tunne tuli hinge, et nii armas, kui keegi sedasi tähele paneb ja hoolib. Eks kohati tänavanurga peal oma kaasatehtud võileiba närides tuleb küll selline tänavalapse tunne peale, aga olen siiski seda meelt, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks:)