PEREKOND on elu alus

Selle raami sees on nüüd TERVE MEIE PERE täies hiilguses esindatud.

Mõlemad vanaemad, ema, isa, Kadi, Meigo, mina ise ja meie kallis koer Bennu

Olen juba mõnda aega mõelnud, et mingisugune perepilt võiks ju olemas olla - saaks vahest meelde tuletada, kes ma olen ja kust ma tulen :)

Lasin paar nädalat tagasi 50 fotot 6 poundi eest ära ilmutada, et oleks mõned pildid reaalselt ka olemas, mitte ainult virtuaalselt läpaka sees.
Tegelikult meisterdasin selle juba eelmisel nädalavahetusel valmis, aga siiani pole saanud mahti sellest kirjutada.

On väsimus ja siis enam ei ole!!??

Ega mul väga palju lisada ei olegi ... on reede ja ma olen oma töönädalast läbi kui läti raha.

Eile õhtul kirjutasin palju, aga kuna see oli tõsine monoloog iseendaga, siis see Internetiavarusi ei puuduta :)

Täna on olnud vahelduv päev, emotsioonid on põrutanud ühest seinast teise.
Nagu foto pealt näha, siis saab aru, et ega ilmaasjata öelda: "Nägu reedab nii mõndagi!" .... ei anna kuidagi modelli mõõtu välja või mis ???

Laos ei olnud raske tööpäev, pigem tegime niisama aega parajaks, aga minu jaoks on kohati see passime palju raskem, kuid see selleks. Minu loogika lihtsalt ei saa aru sellest, et kui on näha - meil on vaja 3 suurt bussi tühjaks laadida, kõik riided ära pakkida ja kotid kinni õmmelda - et miks me ei võiks seda kiiresti teha ja varem tulema tulla.
Miks me peame venima ja tegema nägu, et oleme nii hõivatud, kui tegelikult ei ole. Mehed lihtsalt kardavad, et muidu mõeldakse midagi uut tobedat välja, mida me tegema peame??
Tjaa, ma saan meestest ka aru, aga ülemused pole ka kui lollakad, et nad aru ei saa - ühel päeval oleme võimelised bussi poole tunniga tühjaks tegema ja ära pakkima ning teisel päeval kulub meil selleks 3-4 korda kauem ???

Selle lao süsteem on väga lihtne, mehed koguvad riided kokku, me peame kõik ära pakkima ning Ron laob need umbes 2 korda nädalas rekka peale ja ongi kogu lugu.

Raha ega tulemus ehk sissetulek ei sõltu seega absoluutselt sellest, kas teeme seda poole kiiremini või aeglasemalt, nii et ma ei saa tõesti aru, miks peame "teesklema, et me töötame" aga las see teema praegu olla.

Kuna täna olid ülemused enamuse ajast ära, siis vahepeal suutsin ma otseses mõttes ühe riidekoti peale peaaegu magama jääda ning Liva suutis samal ajal minu fotoka kusagilt välja otsida, nii et siin on siis näha, millest ma väsinud olen :)
Õhtul, läbi vihma kodu poole tulles aga oli olemine taas normaalne ning inimese tunne tagasi. Ootasime kesklinnas üle tunni aja bussi, aga kõik olid täis ega peatunud - kuna tuju oli sel hetkel hea, siis polnud see ootamine väga hull ja lõpuks tulime pool teed jala.

Homme läheme koos teistega leaflet´ima, nii et saan üle pika-pika aja seda tööd teha... Miks me laupäeval töötame?

See on pikk jutt, meil on vahepeal õpetaja(d) vahetunud ja oleme seda raha teemat teise nurga alt arutanud jne jne jne ....
Rahvas sõidab homme Soome seminarile - mina topin samal ajal Coventry linnaosa rahva postkasti leaflet´e, hmmm, päris põnev vastuolu. Ei ole just kuigi fantastiline situatsioon, mida edifikeerimisel kasutada :)
...aga praegu ootab mind mu kallis voodi.

22:57 Tund aega on möödas, voodisse pole veel jõudnud. Täna on meie majas justkui SPA-keskus. Tõsiselt ka, saime teada, et Tsehhi tüdruk Iveta on kosmeetik olnud ja lõikab muuhulgas ka juukseid. Kadri juuksed lõigati lühemaks, Kadi juuksed värviti blondiks, Ausra tegi hiljem Kadrile make-up´i ja nüüd õhtul panime Relaxation plaadi peale ja tegime üksteisele massaazi, sest meie seljad on väsinud nagu meiegi, aga nüüd on justkui ümber sündinud tunne ja lisaks on kogu õhkkond majas selline hästi mõnus ja positiivne ja lõbus, oleme nii palju naernud, et kõhud valutavad.
Und nagu polegi nii väga, nii et kunagi ei tea, mis järgmisena juhtub ...

Kui töö kisub igavaks ja nõmedaks

...siis tuleb lollusi tegema hakata. Tõsiselt ka, see peab paika. Eile, kui mul kõigest täiega siiber oli ja hakkasin seda ladu vaikselt vihkama, mõtlesin päris pikalt - mida ma siis teha saan, et see olukord iseenda jaoks talutavamaks muuta. Tõsiselt ka. Fakt on see, et ma ei saa midagi muud peale iseenda ja oma hoiaku muuta, nii et seega pean ka vastuseid otsima mitte väljastpoolt, vaid seestpoolt.
Ja täna mulle meenus.

Ise ma ju natuke aega tagasi kirjutasin kokku targa jutu sellest, kuidas need tööpäevad, mis naeruga mööduvad, on alati mõnusad ja töö ei tundu üldse hull. See ongi põhjus. Peale Olga lahkumist oleme tööd teinud ja naermise täiesti unustanud - oleme tõsised tööinimesed. Kusjuures Olgaga oleme paar korda kirjutanud. Ta on oma otsusega väga rahul. Tal on juba nii elu- kui töökoht ja ta on õnnelik, mis on ongi peamine kogu selle asja juures ju.

Noh, mitte nüüd väga tõsised, aga võrreldes varasemaga naerame palju vähem ning jõudsin järeldusele, et see on kindlasti üks olulisematest põhjustest, miks mega kopp ees oli ja töö nii nõme tundus.
Täna Dave ütles (minuga koos pildil), et sobin nende kollektiivi ideaalselt, sest firma nimi om GREENWORLD ehk siis roheline maailm ja et oma olekuga olen ka nüüd lõpuks roheline :)

Nagu tänastest fotodest näha, otsustasime taas endisteks muutuda ja lollusi tegema hakata. Sama töö saab tehtud, ainult kergema vaevaga, sest ei pane tähelegi, kui päev juba läbi.
Noh, oma osa hea tuju loomisel oli kindlasti ka selles, et üle pika-pika aja paistis ilus soe PÄIKEne ja selle asemel, et oma soojendusega toas süüa, sõime peaaegu õues.

Nii hea ja soe oli. Ma armastan päikest, tõesti armastan ning olgem ausad, see on üks paljudest põhjusest, miks ma Aafrikasse minna soovin.


Tänane õhtu oli ka igati normaalne, jõudsime enne seitset, sõime õhtust ... soe duss, peale mida on võimalik end taas inimesena tunda.
Seejärel hakkasin siia blogisse fotosid üles laadimine ja mõtlesin väga vara voodisse lugema kobida, aga siis mulle meenus, et Natacha on veel siin - ta sõidab öise bussiga Londonisse, et sealt hommikul tagasi Norra lennata.

Läksingi siis kiiresti-kiiresti elutuppa ja viimased tund aega ajasin temaga juttu, sest võin olla küll mega väsinud ja nii edasi ja nii edasi, aga patt on sellist juhust kasutamata jätta. Lihtsalt, et ma ei viitsi alla minna, kuigi selliste kogemustega inimene istub meil elutoas diivani peal..ainuüksi mõte sellest tundus tobe.

Sellest vestlusest mõned tema ideed/mõtted, mis enne narisse ronimist jäädvustada soovin.

• Kuigi ma kuulsin kõigi käest igasugu infot ja nägin, kuidas paljud loobusid, oli mul kogu aeg põhimõte, et ma soovin ise kohale minna ning näha. Ma saan küll teiste kogemusi kasutada, aga oma kogemused saan vaid ise luua, nii et alati tegin ise oma otsused.

• Programm on õpetanud mind asju teise nurga alt nägema, ma olen palju rahulikum ja paindlikum. Ma ei mõtle ega plaani enam nii palju kui varem. Olukorrad, millest varem oleks paanika lahti olnud, ei häiri mind enam sugugi, reaktsioon on muutunud.

• Pisiasjad on need, mis muudavad nii palju. Soe tuba ja õhtuti kuum duss. Hommikul kell 7 päikesetõusust roosa taevas Norra kooli ja kõrvalasuva järve kohal.

• India naistelt õppisin seda, kuidas isegi peale elu kohutavamat päeva siiski naeratada. Minu suurim soov on peale Hiina Camp Future perioodi tagasi Indiasse minna. Mulle meeldiks seal töötada, sest ma ei saa ju eluaeg vabatahtlik olla, sest ma vajan ju siiski ka raha - palju ei ole vaja, aga midagi siiski, nii et eks paistab. Enne pean aga Hiinasse jõudma, alles siis saan hakata plaanima, mis peale seda saama peaks.
  

• Põhjus, miks ma lihtsalt ei saanud loobuda, oli selles, et siis ma ei oleks ju kunagi teada saanud, mis kõik oleks võinud olla. Tõenäoliselt oleksin oma ülejäänud elu mõelnud, MIS SIIS, KUI ...
  

/Natacha Moitinho (25) from Portugal/

Kui pikk on päev?

Täpselt nii pikk vist, kui pikaks ta ise teha, kuigi jah - ka Inglismaal on ööpäevas 24 tundi.
Ainus küsimus on selles, mida selle ajaga peale hakata.

Thijs´i juttu täna lõpuni teha ei jõua, sest see soovib natukene ajutööd, aga mu aju enam nii hilja õhtul peale sellist päeva ei tööta.

Hakkasin just täna mõtlema, et olen seda traditsioonilist päeva kirjeldamist nii väga vältinuda üritanud, et ega polegi vist kuhugi kirjutanud, et kuidas see siis praegu tegelikult välja näeb. Muudkui kirjutan, et taas väsinud ja väsinud .... praegu oli sama plaan, aga kuna hambaid pestes läks suurem uni ära, siis kiire ülevaade, millest ma siis kogu aeg väsinud olen.

5:50 äratus, hommikusöök, lõuna kaasa pakkimine jms tradistiooniline hommiku värk
6:30 astume uksest välja
6:42 Tennyson Road´i peatusest nr 57 või nr 60 buss
6:52 astume kesklinnast bussist maha ja algab kiire "jalutuskäik"
7:06 kesklinnast nr 9 buss
7:50 astume bussist välja, jalutame umbes 6-7min, et lattu jõuda
8:00 jõuame lattu, vahetame riided ja hakkame tööle
12:00-12:30 lõunapaus
12:30-16:30 töötame taas
u 16:40 nr 9 buss kesklinna
u 18:00 nr 57 või 60 buss
u 18:20 TAGASI KODUS

Soe duss
Õhtusöök
Presentatsioonid, koosolek vms.

Täna õhtul olid bussid täis ja ootasime linnas päris kaua, nii et ajakava oli selline
18:35 Tagasi kodus
19:00 väljasõit Planet Aid´i majja presentatsioonile
22:04 jõudsime tagasi ja praegu ongi kell juba 22:24

Igal õhtul mõtlen, et proovin natukene varem magama minna, et ehk siis ei ole nii surm ärgata, aga ainult mõtteks see jääbki ja üldiselt siiski enne 23 magama ei saa, sest vahest tahaks natukene muid asju ka teha - noh, minu jaoks on selleks "muuks tegevuseks" peamiselt kirjutamine ja voodis lugemine.
Aga ausalt ka, väsimus on meeletu. Kui hommikul tööle jõuame, oleme juba päevast väsinud ja kohati mõtlengi, et ma ei saa aru, kas ma olen väsinud sellest tööst kui sellisest või sellest igapäevasest reisimisest, sest päevas kulutame kokku vähemalt 3-4 tundi ühest punktist teise punkti saamiseks. See ei ole normaalne, aga õnneks on see ajutine. Kõigest 3 nädalat veel ja saame jõuluks koju. Ma tõesti ootan seda juba ...

Naersime täna, et oleme nagu need primitiivsed koopainimesed: magame, sööme ja töötame.

Aga tegelt ei ole asjad enam sugugi nii naljakad, sest rahvas on väsinud. Nagu tõsiselt. Nii meie maja rahvas, sest nüüd on kõigil pea kaks kuud Gaia´t selja taga ja see ... seda ei saagi kirjeldada, kes on ise selle läbi teinud, saavad aru, millest ma räägin. Kes ei ole, siis seda ei saaa kahjuks sõnadega edasi anda. Aga ka mehed laos on näost ära ja otseses mõttes väsinud. Kõigil on kõigest suht kopp ees ja kuigi praegu on mul suht hea olla, sest mulle tõsiselt meeldis see tänane presentatsioon, aga enamik päevast olin väga tujust ära.

Põhjust nagu ei olnudki, kõik oli sama, mis eile, aga ma olin terve päeva hästi kurb ja oma mõtetes kusagil mujal ära. Tean, et vahest on selline periood vältimatu. Mu süda oli hommikust saadik nii paha, et bussis magamine ei õnnestunud ja kui enesetunne ei ole hea, siis on automaatselt ka kõik ülejäänud asjad halvad, teised inimesed käivad närvidele jne jne.

Mingi hetk ma ei soovinud enam oma mõtteid kuulata ja panin Hans Nussholdi endale rääkima, kuidas mehed ja naised on ikka nii erinevad. Et mees soovib kõige rohkem seda, et naine teda austaks ja tunnustaks. Ning et naine soovib seda, et mees ütleks, kui väga ta oma naist armastab. Ja siis see jutt, kuidas tema elu kõige hullem aeg oli see, kui ta oli housewife ning pidi majapidamise ning laste eest hoolitsema.
Naljakas, mu tuju oli nii sitt ja Hans tegi selle suht lühikese ajaga palju paremaks, ma tõesti ei tea, mida ilma nende plaatideta teeksin - kindlasti saaksin hakkama, aga koos nendega on palju kergem.

Ja muidugi, nagu ma ka eile Thijs´i puhul kirjutasin. Nende inimeste presentatsioonid, kes on selle programmi edukalt lõpuni teinud, mille alguses meie praegu oleme, aitavad seda perspektiivi näha, kuhu kogu see jama: leafleting, ladu jne ... loodetavasti välja viib.

Praegu on meie majas üks Portugali tüdruk Natasha (25), kes tuli Indiast ja on praegu Norra koolis õpetaja, et koguda lisaraha oma Camp Future jaoks, sest ta tahab Hiinasse minna.
Täna õhtul oligi tema esitlus ja see, kuidas ta säras ning kõigest sellest rääkis, mulle nii meeldis. Ausalt ka, ta oli nii väga hingega asja juures ning tema isiksuslik areng ning see, kuidas ta asju ning maailma nüüd näeb. Tagasi tulime ühes autos, mul oli nii palju küsida ja nii palju oleks veel küsida ja rääkida, aga aega ei ole. Natuke siiski rääkisime ja sain mõned hästi head mõtted, aga täna pole aega seda kirja panna.

Mis on üks suurimaid väärtusi siin elus?
AEG

... ausalt ka, sest mul võib-olla palju raha ja maailma ilusaimad asjad, aga kui mul pole aega, et neid nautida. Kui mul pole aega seda kõike endale kallite inimestega jagada, siis pole neil asjadel ju mõtet. Kui mul pole aega, et aeglaselt süüa. Kui mul pole aega, et õues jalutada ja värsket õhku hingata.
Kui mul pole aega, et mõelda !!! .. ja see mõttekäik ei ole vaid GAIA kohta, vaid üleüldiselt. Mul ei ole aega iseenda ja endale kallite inimeste jaoks ....mis elu see selline on?? ....

Kasvõi praegu, ma tahaksin sajast asjast veel kirjutada, aga ma ei saa, AEGa ei ole, sest kell on juba 23:03 ja vähem kui 7 tunni pärast heliseb juba kell, nii et tjaaaaaaahhhhhhhhh. Ilusaid unenägusid!

Thijs Lugtenberg (28) from Holland

* * * * * *
AAFRIKA

------------
ZAMBIA

Kunagi ammu, päris mitu nädalat tagasi lubasin pikemalt kirjutada ühe Study Weekendi minu lemmikesinejast ja tema presentatsioonist, et mis ta siis tegi ja kuidas tegi jne.

Mõistagi ei saa ma anda edasi seda, kuidas ta ise seda esitles, aga mõningad peamised ideed saan siiski kirja panna, juhuks, kui kasvõi ise neid taas vajama peaksin. Igal juhul on see esitlus ja kohtumine selle inimesega siiani vaieldamatult üks parimaid osasid kogu senise aja jooksul. Mul oli enne presentatsiooni õnn temaga ühte lauda hommikust sööma sattuda ning peale presentatsiooni niisama umbes 10-15 minutit vestelda.
Praeguseks oleme paar kirja vahetanud ning sellised inimesi on rõõm ja au teada/tunda. See ongi vist põhjus, miks nende muljete kirjutamiseni alles nüüd jõuan - teema on liialt oluline, et see möödaminnes ja väga lühidalt kuidagi jäädvustada.

Thijs Lugtenberg (28)
Hollandist

Jutu alguseks olgu üks lõigukene tema isiklikult kodulehelt. Kuna inglise keel pole ka tema kodukeel, siis kohati on laused nagu nad on, aga ma copy´n need täpselt sellistena nagu ta ise need kirja pannud on, ainult tõlget kohandan veidi ehk.
http://thijslugtenberg.web-log.nl/

These moments give you a special feeling, a memory you will probably never forget.

When I was in Holland I often thought about important things in life. I was thinking how to get the most out of life. What do I really like. What will I tell people when I am old. Probably the moments I just wrote.
I want to get as much as possible out of life. I like to explore places and being busy.
This is the time, where am I waiting for. Why shouldn't I do it now. Open your own doors!Nothing is impossible in life (I really believe in that).

Every day can be your last.

I made the dession to leave again and till so far it is the best dessicion again! People tell me that they think it is unbelieveble the way I do these things.
Come home, work and leave againMention a plan and also really do it. That is me. When I say something I like to do it.

I hope that I can do that more I the future.
I hope more people open their own doors. and makes dreams come true. Take changes!

I have some lines/rules I often think about. It gives me a kind of power so I can make hard dessicions a bit more easy.

"You live only once and now you are young and healthy"
"Live you life and respect people" "
"Don't become a prisoner in your own life" "

"I alway's get a little bit cross, when people "
are complaining all the time. Oooh I feel so badAnd all they have is a flu. Don't make a fuss, you don't know what it is to be really ill, to feel genuine pain..."

and;
"...People who are afraid to getting old, that is nonsense. They should be happy that
they are alive, that they can grow old. And that throughout their lives they have been able to do whatever they wanted"

say's Jolanda. (from; Sophia's Children, by Sarah Wong, www.sarahwong.com)

----- tõlke algus ----
Need hetked annavad selle erilise tunde, mälestuse, mida sa tõenäoliselt kunagi ei unusta.

Kui ma olin Hollandis, mõtlesin sageli asjadest, mis on elus olulised. Ma mõtlesin, kuidas oma elust maksimumi võtta. Mis mulle tõeliselt meeldib?

Mida ma inimestele räägin, kui ma vana olen?
Arvatavasti hetkedest, millest ma just enne kirjutasin. Ma soovin oma elust võimalikult palju võttta. Mulle meeldib erinevaid kohti uurida ja hõivatud olla. Olen seda aega oodanud, mil saan neid asju teha, nii et miks ma ei peaks neid kohe praegu tegema.

AVA ISE ENDA UKSED!

Siin elus pole miski võimatu (ma tõesti usun seda)
Iga päev võib olla sinu viimane päev. Ma tegin otsuse taas lahkuda ja siiani on see taas mu parim otsus! Inimesed ütlevad mulle, et see on uskumatu, kuidas ma asju teen. . Tulen koju, töötan ja lahkun taas. Mainin See olen mina. Kui ma midagi ütlen, siis meeldib mulle seda ka teha.mingit plaani ja tõesti teen selle teoks.

Ma loodan, et suudan tulevikus veelgi rohkem korda saata.
Ma loodan, et üha enam inimesi avab iseenda uksed ja täidab oma unistused. Julge muutuda!

On mõned read/reeglid, millede üle sageli mõtlen. Need annavad mulle teatud määral mingit jõudu, mille abil suudan rasked otsused kergemaks muuta.

"Sa elad vaid korra ja nüüd oled sa noor ja terve!"
"Ela oma elu ja austa inimesi"
"Ära saa iseenda elu vangiks"

Saan alati natuke pahaseks, kui inimesed kogu aeg kurdavad. Ooooh, ma tunnen end nii halvasti... Ja neil on vaid gripp. Ära tee tühjast suur numbrit. Sa ei tea, mida tähendab olla päriselt haige, tunda tõelist valu .... "

"Inimesed, kes kardavad vanaks saada, see on mõttetus. Nad peaksid olema õnnelikud, et nad on elus, et neil on olnud võimalus vanaks elada.
Ja et läbi oma elu on neil olnud võimalus teha
seda, mida iganes nad soovisid"
ütleb Jolanda

-------- tõlke lõpp :)

On väga suur vahe, kes Aafrikasse läheb ja mida ta seal korda suudab saata. Olgem ausad, enamik tuleb tagasi, on teinud midagi natukene ja see on normaalne. Esimesel Study Weekendil esitles üks Jaapani neiu oma projekti (ma räägin seda lihtsalt võrdluste tekitamiseks) aga ta on vaevu võimeline seda inglise keeles ette kandma, projekti sisu oli ka väga primitiivne, nii et ausalt öeldes tekkis tunne: "Kas see ongi kõik, mis seal võimalik teha on?!"

Ses suhtes tuli Thijs´i esitlus täpselt õigel ajal, sest sai näha seda, et midagi on tõesti võimalik muuta, kui ise väga tahta ja väljakutseks valmis olla.
See andis päris palju ideid, julgust ja motivatsiooni endalegi juurde, sest nagu ma ka varem maininud olen - siin istudes ja hommikust õhtuni oma kooli programmi jaoks raha kogudes on väga lihtne unustada, et mis see lõppeesmärk olema peaks, miks ma üldse siin olen. Ja kui see siht silme eest kaob, siis tundub kogu see asi nii mõttetu ja nii tobe, aga nagu ma juba korduvalt mainisin - ma ise tean, et kõik on siiski mu enda, mitte kellegi teise teha.


Tema Aafrika DI programmi kodulehekülg
http://ukupama.web-log.nl/

- mul on kaustikus tema projekti sisu ja ettekande kokkuvõtte, mille ka siia lähipäevadel lisada soovin, sest see on nii mega põnev ja eriline, mis ta seal korda saatis, aga ma ei jaksa seda täna teha, sest praegu on nii suur uni.

Aga soovin kolm kõige olulisemat tema poolt Hall´is öeldud mõtet siia kiirelt kirja panna.

"Answers you can sometimes find only doing something!" Vahest on tegutsemine ainus viis vastuste leidmiseks.

"You get out what you put in yourself!" Sa saad täpselt nii palju, kui ise oled panustanud.

"You are the best what you do if you like what you are doing!" Sa oled siis oma tegevusalal parim siis, kui sulle meeldib see, mida sa teed.

Starbucks Coffee

Birminghami kesklinna Starbucks Coffee II korrus

Ma ei tea, mis eraku alged minus peidus on, aga kui on valida, kas minna koos kõigi teistega ja teha asju üheskoos või tulla üksinda kuhugi mujale ja teha seda, mis mul endal pähe tuleb, siis enamikel juhtudel ei pea ma isegi pikalt mõtlema, vaid tean – olen pigem

KASS, KES KÕNNIB OMAPEAD.

Linnatänavad on umbselt inimesi täis, rahvas shoppab, sööb, hängib niisama ringi ja tormab kuhugi.

Mul läks hulk aega enne, kui suutsin leida kohviku, kus on istumiskohti. Noh, jalutasin sellest kesklinna päris keskusest natuke maad lihtsalt välja, sest ma ei tea, kas viga on minus, aga see melu ja lärm ja sagivad inimesed mõjuvad rusuvalt ning väsitavalt, nii et taas – kui on valida, siis minu valik on pigem vaikus.

Praegu olen küll rahul, sest siin on tõeliselt mõnus. Hästi mugav tugitool, mõnus muusika ja vähe inimesi.
Ühes lauas istub keskealine mees ja loeb raamatut. Teises lauas 2 poissi ja 2 tüdrukut, aga nad on ka sellised hästi omaette ja pigem pooleldi sosistavad kui räägivad liiga kõvasti.

Joon oma Hot Chokolate Toffee Nut´i ja vaatan, kuidas õues on PÄIKE korraks välja tulnud, aga näed, kui hundist räägid, siis juba ta läinud ongi ja ilus ilm asendus hetkega tavapärase halli olekuga.

Avastasin just, et olen oma läpaka stepsli (siin on seinas, mitte 2, vaid 3 auku:), nii et saan kirjutada täpselt nii palju kui aku peab, aga usun, et sellest piisab. Ju see on siis lihtsalt märguanne, et rohkem pole vaja.

Aga meeldiv üllatus on see, et lisaks viiele tasulisele ja parooliga kaitstud WIFI levialale on siin olemas üks täiesti TASUTA Wifi, nii et voilaaa, see on midagi uut ....

Võiksin ju ka kodus office´i laua taga istuda ja kirjutada, aga see poleks üldse sama. Asi on keskkkonnas, nagu T alati ütleb:

„Sina ei saa ennast muuta, keskkond sinu ümber muudab sind, aga keskkond on sinu enda valik!“

See kehtib ka kirjutamise puhul, et sel hetkel, kui majast välja natuke teise keskkonda saan, siis tekivad automaatselt ka paremad mõtted ja „vaim tuleb peale“. Eks see ongi peas ja mõtlemises kinni. Ma sisendan endale juba ette, et kui ma seal toasussides oma pisikeses hallis kahe nariga residentsis istun, kus kardinate asemel on tekk akna ees, siis ei ole just kuigi inspireeriv ümbrus ega enesetunne.

Kui pea kogu nädala kui tondid ringi tatsame, siis vajame vahest ilusad olemist. Noh, ega meie välimus nüüd nii hull ka pole, aga naisterahvaste kohta oleme ikka üldse mitte naiselikud – ei mingit meiki, ehteid, juuste sättimisi, kõrgeid kontsi ega ilusaid riideid.

On vaid tossud, teksad, seljakott, must jope ja pakkimisest katkised sõrmed. Kõike seda arvesse võttes on lihtsalt vaja end vahest natuke kenamini riidesse panna ning oma välimusega natukene vaeva näha, et end taas normaalse inimesena tunda ja eks see on ka peamine põhjus, miks juba põhimõtte pärast vabal päeval majast välja soovin.

Teised tulid ka kuhugi keskusesse, läksid mingit näitust vaatama ja niisama ringi rändama. Osadon ka ka omapead, nii et ses suhtes on lahe – kõik suudavad iseendaga hästi läbi saada ja vajadusel endale tegevust leida ega vaata viltu, kui kellelgi on teised eelistused.

18:26
Enne alustasin veel ühe teise jutu trükkimisega, millest tuleb loodetavasti paari päeva jooksul kena ja terviklik igati kasulik jutukene, ja siis saigi läpaka akukene tühjaks.

Avastasin, et tegelt on päris hea, kui polegi plaane, sest siis ei saa mingid plaanid luhta minna.

Igati mõnus päev oli, kusjuures kõik tuli nagu iseenesest. Nägin, kuidas Ausra hommikul pargis jooksmas käis ja juba siis käis korra mõte peast läbi, et tahaks ka, sest pole nii kaua jooksnud. Kuna jõudsid valges koju tagasi, siis jõudsin pealelõunal kenasti jooksma. Väga suur park, kõnnitee kõrval rohelise muru peal on hästi hea pehme joosta ja vaatamata sellele, et pole vääääääga kaua end sedasi liigutanud, jaksasin päris kaua järjest joosta.
Ja kõik mu kapp on korras ja üldse on igati mõnus pühapäev olnud ja nüüd, kui selle jutu lõpuni kirjutan, siis hakkame Kadriga taas filmi vaatama ja siis ongi juba magama minemise aeg käes.

Hommikumantel

Tegin silmad lahti ja vaatasin kella, mis hakkas kohe 8 saama. Miski mu sees - nagu tavaliselt :) - ütles, et peaksin üles tõusma ja tegutsema hakkama.
Siis ei aja oma nädalarütmi väga segamini ja päev on pikem ning nii saan õhtul ehk normaalsel ajal magama ega ole esmaspäeva hommikul kell 5:50 tõustes nii väsinud.
Proovisin korra oma mõttekäiku kõrvalt vaadata, uskumatu tegelane ma ikka olen. Mida ma plaanin nagu segane? Kellele see vajalik on - mulle igal juhul mitte? Miks ma ei suuda ilma mõtlemata lihtsalt voodis lamada, lakke vaadata ja olla õnnelik, et on pühapäev ja ma ei pea välgukiirusel oma narist alla ronima. Ei, mul oli tunne, et peaks hakkama tegutsema. Mida tegema, seda ma ei tea ??!!!

Õnneks oli teine osa minust seda meelt, et kristi kallikene, püüa nüüd rahulikult voodis olla, täna on pühapäev ja sa sul ei ole vaja mitte kui midagi teha, kui sa ise ei soovi.
See on ainus päev nädalas, kui ei pea isegi kella peale hommikust sööma minema, vaid kõik on enda vaba valik.

Lugesin umbes 15 minutit voodis lamades raamatut, seejärel üritasin aru saada, mis ja miks mul peas ringi keerlevad, ja järgmine asi oli see, et tegin kell 11:00 silmad lahti.

Nii et praegu, kui kell on 11:30 tulin just dussi alt ning istun HOMMIKUMANTLIS oma toas laua taga. Mida ma täna teen, seda ma veel ei tea. Tean vaid seda, et .... hmmm, tegelt ei tea midagi muud, kui et tõenäoliselt on ainus kindel asi antud hetkel see, et panen end riidesse ja lähen söön hommikust ning eks siis paistab, mis edasi saab.

Midagi ja samas mitte midagi

Kell on 23:22 saanud, selja taga on väga omapärane päev, sest Jan läks Lenat lennuki peale viima, seejärel Manchesteri ja tuli alles hilja õhtul tagasi ning see tähendab, et meie Study Day oli selline peaaegu olematu. Koristamine, mis sellega koos käib, jap, seda me tegime, maja on puhas ja korras:)
Aga üldiselt lihtsalt olime kuidagi terve päeva ja tegime midagi ja samas mitte midagi. Olen kaks filmi ära vaadanud. Nendest viimane - "Hornblower"- sai just läbi.
Täna oli üks nendest päevadest, millist siin olles veel olnud ei ole.
Esiteks see, et ma pole vist oma elus nii kaua aega vannitoas veetnud kui täna ja seda mitte üldse seepärast, et ma kaua pesemas oleksin olnud.
Meil on teisel korrusel kaks vannituba. Üks, kus on kraanikauss ja WCpott ning teine, mis on suht suur, sest seal on WC, kraanikauss, dussikabiin ja lisaks ka vann. Aga selle vannitoa teeb suureks vist eelkõige see, et laed on meil majas mega kõrged, nii et kui minu ülesanne oli vannitoa seinad sellest niikusest tekkivast mustast sodist puhtaks pesta, siis ... tjaaaa, ütleme, et see võttis aega ja oli omajagu keeruline, sest ma pidin kogu aeg selle lahtikäiva redeli abil üles ronima ning siis taas alla ning põrand oli libe, nii et mässamist kui palju. Aga vähemalt on see nüüd vähemalt tänaseks puhtamaks puhtam.

Õhtul kella 19 paiku avastasin, et ma pole õue jõudnudki.
Seejärel tegime koos Janaga õues mingi 40 minutilise ringi. Lihtsalt kõndisime ja rääkisime elust ning asjadest.
Ta on läti keeles enamik Sirje raamatuid läbi lugenud, nii et jututeemasid meil jagub.
Õues on hea, vaatamataa sellele, et ilm on sombune, udune ja vihmane, aga õnneks suhteliselt soe. Nii et see lumi oli ainult ühe-õhtune ajutine nähtus ja mingist talvest kui sellisest siin vist ikkagi unistada ei tasu.

Kuigi ma arvasin, et lahe, küll ma nädalavahetusel kirjutan igasugu asjadest, siis olgem ausad, ma ei viitsinud täna mitte kui midagi teha ja ega ei viitsi ka praegu.
Seepärast ongi kahju, et sel hetkel, kui vaim peale tuleb, et lahe, sellest või tollest tahaks nii väga kirjutada, ei ole võimalust neid ideid jäädvustada, sest PEAB tegema midagi muud ja kui on võimalus, siis enam ei ole seda õiget tunnet peal. Nokk kinni, saba lahti ...blaaaa-blaaaa... taas imen pastakast juttu välja, kirjutan kirjutamise päras, aga mulle see ei meeldi, nii et vsjoooooo byeeee

Mida küll tahta, onni ja paati !?

Tjah, tegelt ei taha praegu ei onni ega paati, aga kui ma neid fotosid vaatasin, siis tulid mulle millegipärast need read meelde ja ju siis tänane pealkiri võibki selline olla.

Kell ei ole väga palju, aga mu silmad vajuvad vägisi kinni, nii et onni ja paadi asemel soovin vaid oma voodit, muud ei midagi.
Homme on meil Study Day, mis tähendab, et see on kombinatsioon õppimisest ning maja ja majaümbruse koristamisest. Kirjutasin Eestisse pika kirja - kõik asjad ei pea ega saagi siin avalikult üleval rippuda. Põhjus, miks minu selle nädala blogi jutustused nii lühikesed ja pealiskaudsed olnud on selles, et ma olen oma vähese vaba aja kulutanud uurimisele. Ma ei hakanud enne midagi kuulutama, kuni ise kindel olen.
Uurisin kõikvõimalikke ja võimatuid viise, kuidas kõige odavamalt end ikkagi 2-3 veebruariks Soome seminarile organiseerida. sest see on minu jaoks olulisem, kui välja paistab ja taas sai kinnitust vanarahva tarkus, et kes otsib, see leiab - isegi, kui see asi on suure auto alla peitu pugenud :D !!!

Kellele see jutt juba tuttav, siis vähemalt täna laos tehtud fotod on küll uued, nii et vaata neid:)

Selle hetkeni mul vaid kripeldas hinges, et täitsa lõpp, ma jään sellest kõigest ilma ..... kuid nende mõtete kõrvale tulid kohe kõik AGA´d. Aga mul on ju palju vabandusi, aga ma olen ju Inglismaal, aga, aga aga samal ajal reisime tegelikult parasjagu Inglismaalt Taani, et alustada seal oma õpinguid, ei-ei, Kristi ole reaalne, ole normaalne, sa ei saa minna.

Kuigi sel hetkel ei teadnud ma veel, kuidas ma sinna saan, otsustasin enda jaoks ära, et 2-3. veebruar 2008 lähen koos kõigi teistega Soome, sest see on asi, mida ma tegelikult TEHA SOOVIN !!!

Kuna programmi raames on ette nähtud vaid pilet siit Kopenhagenisse, siis hakkasin kõikvõimalikke teid pidi uurima, kuidas kõige mõttekam oleks. London-Turu, Kopenhagen-Turu jne jne. Esimese kahe õhtu jooksul ma suurt targemaks ei saanud, sest kõik piletid olid väga kallid. Kolmapäeva õhtul märkasin äkki RyanAiri kodulehel vilkuvaid bännereid. Mega pakkumine, mis kestis vaid 2 päeva.
Kohe broneerides ja välja ostes olid kõik lennud Inglismaalt kuhu iganes 10 POUNDi - naeruväärselt odav lend, metsik vedamine!
Tegin kiirelt, valisin kaks kõige lähemat lennujaama, siin East Midlands ja teiselt poolt Riia ja panin edasi-tagasi lennu (kõik kokku alla 600 krooni). 31. jaanuar jõuan Eestisse (mis seal ikka, et terve oma sünnipäeva lennukis ja bussis veedan?!) ja tagasilend on 5.veebruar. Siia Inglismaale tagasi tuleksin vaid selleks, et oma pagas võtta ja edasi Taani lennata, sest selle otsa maksavad nad kinni.

Praeguseks olen ka juba õpetajatele öelnud, et mul on vaja samal ajal, kui teised siit Taani lähevad, kindlasti Soomes seminaril olla ja oleme jõudnud lahenduseni, et tõenäoliselt saadavad nad Gaia kulude ja kirjadega kogu mu pagasi Taani ning ma saan Estonian Air´iga Tallinnast otse Taani lennata.

Miks selline pikk kirjeldus? Aga seepärast, et selgitada seda, kuidas sel hetkel, kui ma midagi ära otsustasin, hakkasid ka lahendused tulema, sest enam ei kulunud lisaaega ega energiat sellele, kas minna või ei. Ma keskendusin vaid ühele: "Ma lähen, kuidas oleks parim viis minna?"

















Kui korraks nende piltide juurde tulla, mis ma täna teinud olen, siis mida ma tahan nendega öelda - ME ISE VALIME OMA HOIAKU !!!

Ma võin olla õnnetu ja masenduses, sest täna oli küll kena, selge ning päikeseline päev, aga mega külm ja lao betoonist põrandal seistes on jalad täiesti jääs. Noh, Inglismaa mega külm on meie mõistes tegelt suht soe, mingi nulli ringis. aga inimene harjub kiiresti, nii et minu jaoks oli igal juhul külm :) Ja noh, olgem ausad, reede ei ole kunagi kuigi hea tööpäev olnud, see on vaja kuidagi lihtsalt lõpuni ära vedada ...

Ja siis me võimegi mõelda, et oi-oi-oi kui halb kõik on või võime lahendustele mõelda ja töö ajal tantsida, jalgpalli mängida (fotol) või hüpata, et soojem hakkaks ja et tuju üleval hoida.

Jah, võib tunduda naljakas, kuidas suured täiskasvanud mehed kõva häälega laulavad, mööda ladu ringi tantsivad (kusjuures hästi:) ja lisaks muid lollusi teevad, aga see on tõesti nii. Noh, seda kõike muidugi siis, kui boss oma kontoris või majast ära on.
Aga tegelikult imetlen päris sageli, et kuidas nad suudavad. Nad on 6-7 aastat seal töötanud, kõik on ju sama ja ise seejuures nii rahulikud ja rõõmsad olla.
Ma saan aru, et mulle ja Livale on see vahest lõbus, sest meie jaoks on see 1-2 kuuline projekt, millel on algus ja lõpp ning ma tean, et teen seda tööd ajutiselt ja kindla eesmärgi nimel, aga selle teema arutamine ei võimaldaks mul niipea oma narisse ronida, nii et las see täna jääb.


Külma vastu aitab alati ka soe supp, ses suhtes oleme lausa õnneseened, et ühes toas on meil FIRE ehk siis otsetõlkes lõke, mis annab ka lõkke valgust ja niiiii hea on selle ees oma sööki süüa.

Inimese põhivajadused ei ole seega midagi keerulist - sooja on vaja, süüa on vaja, magada on vaja, sest ilma nende kolme asjata on natukene keeruline, väga keeruline :):)

Antud hetkel on karjuv vajadus selle viimase järele, sest nädal aega laos, mil tööpäevad on koos mineku ja tulekuga vähemalt 12 tundi pikad, tekitavad arusaamise, et see iga päev töörabamine on ikka kuramuse väsitav !!!

"Kristi, see tähendab, et sa elad 2 minutit kiiremini!"

"Kristi, it means that you are living 2 minutes faster!"

ütles Liva mulle, kui kuulis, et minu kell on alati 2 minutit ees, et ma kuhugi hiljaks ei jääks.

Elan vist jah kiiremini, kuigi selle nurga alt ei ole ma seda kunagi vaadanud, aga oma olemuses on mul kogu aeg kuhugi kiire. Ise ka aru ei saa, miks, aga tunne on selline, et aega ei ole ... "Kuhu sa kiirustad?" küsiks Sirje minu käest seepeale.

Aga ma tegelen aktiivselt selle "probleemiga" ning proovin õppida, kuidas lihtsalt rahus olla. Annan endast parima vähemalt.

* * * * * * *
Palju põnevaid asju on juhtunud ja väga mitmed esialgu võimatuna näivad plaanid on viimase kahe päeva jooksul teoks saanud.
Tuli idee, mis muutus seejärel kinnisideeks. Siis juba otsustasin selle asja iseenda jaoks ära ja nüüd jäi üle vaid lahendusi otsima hakata - need tulid kiiremini kui ma arvata oskasin, aga selle loo jutustamine võtab liialt palju aega, nii et ma jätan selle kirjutamise rõõmu endale nädalavahetuseks.

Roosade kübaratega KAUBOI´d

* * * * * * * * *

Kujuta ette, et sa oled Poola rekkajuht, kes on just Inglismaale jõudnud. Sa ei oska sõnagi inglise keelt.
Sa tead vaid aadressi, kust saad endale terve rekkatäie riideid. Sinna jõudes saad aru, et polegi nii kerge käte ja jalgadega selgeks teha, et su autol on üks kumm tühi, et sa soovid korra ära käia, et see terveks teha ning siis tagasi tulla. Üks mees vaatab sulle arusaamatult otsa ega saa mitte midagi aru, mida sa talle öelda tahad. Seejärel viipab ta sulle käega ning kutsub kõrvalasuvasse hoonesse ...


Sinna jõudes näed kahte roosa kübaraga tüdrukut, kes näevad välja nagu klounid. Aga sekund hiljem saad aru, et sind viidi nende juurde lootuses, et need neiud saavad sinust natukene paremini aru.
Sa ei ole vene keeles väga hea, aga suudad end väljendada ning sinu suureks üllatuseks töötavad Inglismaa riiete pakkimise laos naljakate kübratega tüdrukud, kes räägivad ka vene keelt.
Oled pisut üllatunud ning kui oled suutnud oma jutu edasi öelda, küsid enne lahkumist, kust need tüdrukud pärit on, et vene keelt oskavad. Esimene roosa kübar naerab ja ütleb, et s estonii ja teine, et s latvii. Sa ei saa eriti hästi aru, miks nad veel nii rõõmsad on, kui on tulnud nii kaugelt siia kõledasse lattu sellist tööd tegema.

Vot täpselt selline mulje meile jäi, kui järjekordselt Grahamile ühe Poola onu juttu tõlkisime, sest ega need rekkajuhid ei tea midagi Greenworldi ja Gaia koostööst, et oleme Aafrikasse minevad vabatahtlikud, kes töötavad seal laos ajutiselt.

Neil onudel jääb üle vaid vaadata ja imestada, sest ega nad ei tea ka seda, et meil ongi tavaks iga päev mingeid lollusi välja mõelda ja naljakaid asju kanda.

Praegu on mul kauboi periood, leidsin ühest kotist roosa kaabu ja natuke aega hiljem leidsime peaaegu samasuguse, mis Livale pähe sai.
Ilma nende vidinate ja naljata oleksime vist ammu otsad andnud (või vähemalt väga masenduses selle töö pärast), ausalt ka, sest oleme praegu mõlemad parajalt tõbised, köhime ja nuuskame teineteise võidu ning pea alaspidi olla ei ole sel hetkel kuigi lõbus, aga täna on juba parem kui eile, nii et elame üle ... võiksime ju koju jääda ja ühe päeva haiged olla, aga ei raatsi, sest siis ei saa ju raha. Väga lihtne süsteem - kui tööd ei tee, siis raha ei saa - see on normaalne ning seepärast me ei saagi endale eriti haigust lubada, sest selle kogu vajamineva raha kokkusaamine on ikka päris keeruline.
Ma ei teagi ausalt öeldes, mis see seis praeguseks on, aga täna kell 20:00 saan teada, sest meil on taas Status Meeting, kus arutame kõigi inimeste raha-asjad ükshaaval läbi.
Eks siin on nagu päris eluski, et kes olid varem siin, need said ka parematele kohtadele jaole. Need, kes hiljem tulid ja ainult leaflet´ivad. Olgem ausad, neil on ikka päris sitad seisud, kui sedasi otse öelda.
Kui me tulime, siis oli süsteem juba paigas, et kes on co-driver´id ehk siis juhi kõrval kaardilugejad. Kes juba kord co-driver olnud, see hakkab ka collectima ehk siis neid kotte kokku koguma, mis inimesed tänavatele panevad. Nüüd tuli juurde sightfinding, mis on üks tasuvamaid töid terves Gaias ning see on sisuliselt riiete kogumiskonteinerite jaoks uute kohtade otsimine, lepingute allkirjastamine jne.
Need, kes juba algusest peale kaarti lugema said, saavad nüüd seda teha jne - kui otsast minema saad, siis ongi olemas. Seal, kus on, sinna tuleb juurde, loogiline.
Tulemuste vahe on väga hull, sest endiselt on see, et keskmine tulemus leaflet´imisel on alla 20 koti päevas, samas kui juhid ja co-driverid ja ka meie laos, saame 40 kotti päevas ehk siis rohkem kui poole rohkem. Eks kogu süsteemi kohta oleks palju kirjutada, aga samas annan endale täielikult aru, et kõik on siiski sinus endas ka päris palju kinni, et kes kui palju initsiatiivi üles näitab, lisavõimalusi otsib jne. Tjahhhh, võtan ühel päeval aja ja kirjutan kõigest nii, nagu see mulle antud hetkel tundub, praegu ma ausalt öeldes lihtsalt ei viitsi oma aega ega energiat selle korraldusliku ja sisulise poole kirjeldamise ning analüüsimise peale raiskata.

* * * * * * *

Kui ka pühapäeval läbi lumesaju meie majja jõudsin, siis oli omamoodi olukord, mis tagantjärele mõeldes on naljakas, kuid sel hetkel päris ebameeldiv.

Meil ei olnud majas elektrit, õigemini lambid põlesid, aga üheski stepslis ei olnud elektrit, nii et ei mingeid telekaid, arvuteid, veekeetjaid ega midagi. Seega, ei mingit Internetti. Meie tuba oli külm nagu hundilaut ning lisaks olid kõik meie kolm külmkappi ja ka teised kapid toidust täiesti tühjad.
Noh, midagi muidugi oli, nii et ega me näljas ei olnud, aga lihtsalt imelik oli, kui kõikjal vaatas vastu TÜHJUS.

Tavaliselt on poes käimise päev esmaspäev ja vastavalt vajadusele siis nädala sees ka üks kord, umbes nii see käib.

Kogu süsteem on selline, et kõik võivad kõike võtta - ses suhtes on täpselt nagu kodus, ainult et asju on 10x rohkem ja valik on suurem.

Õhtusöök on ainus, mida kõik koos korralikult laua taga sööme. Hommiku- ja lõunasöök on enda valik. Noh, poenimekirjas on ikka teatud asjad, mitte nii, et lähevad ja suvaliselt ostavad, aga ei saa kurta, ma usun, et enamik meist söövad märksa paremini ning korralikumalt, kui nad üldse kunagi söönud on.







..... peale poeskäimist näevad meie kapid välja umbes täpselt sellised ning lisaks on eraldi veel sahver puuviljade/juurviljade jaoks jne, aga üldine süsteem peaks nüüd arusaadav olema ma loodan :)

... 3 minuti pärast pean all koosolekul olema ning kahtlen, kas peale seda arvuti taha tulen, proovin vara voodisse minna, sest hea uni on ainus ravim halva enesetunde ja väsimuse vastu, mis minu teada peaaegu alati töötab.

NEEDUS

He-he. See on vist see needus, et blogi soovib minuga iga paev suhelda, sest niikui ma Internetile ligipaasu omades yhe paeva vahele jatan, arkan hiljemalt 4 paiku yles (kell praegu 4:35) ja siis mul lihtsalt pole muud teha, kui alla office'i arvuti taha tulla :)

Eile tegin igasugu muid asju ega viitsinud kirjutada - oli selline seltskondlik ohtu ja jutustamine ning lisaks valmistasin oma neljapaevase ettekande power point'i slaide ette.

Aga tegelt ei ole ma vist mitte needuse parast yleval, vaid seeparast, et eile oosel oli meil tuba nii kuramuse kylm ja tuul puhus mulle peale, nii et hommikuks olime koik natsa tobised. Eile meisterdasime suure teki akna ette (teiste toad on ok) ja saime mingi soojaandva eluka oma tuppa, aga praegu arkasin, kuna polnud ohku ja kurk on taiesti kinni paistetanud, nii et halb, kui on liiga kylm ... veel halvem, kui sooja tekitav radikas viimsegi hapniku endasse imeb ... saa siis aru, mis tegema peaks.

Igal juhul on minu suund taas dussi alla, motlesingi tana 6:00 asemel 5:45 end voodist pysti ajada, et oleks natuke kauem aega, sest lisaks sellele, et ma ohtul kirjutada ei viitsinud, ei viitsinud ma ka oma lunchpack'i valmis panna. Aga nyyd on mul tervelt tund aega kauem, nii et .. Natuke ebamugav asi on vaid see, et mu telefonikene, kus see alarm peal, on ylevalt narist alumise nari alla kukkunud ja ma ei tea, kus see on, aga eks ma 5:45 kuulen, kus ta asub - mure selles, et paratamatult kuulevad ka Liva ja Kadri seda, kes sooviksid natukene kauem magada???

6:28 Lopuks on kell nii palju saanud, et voime hakata toole minema, oh seda roomu :) ... hommikul 6:30 astume uksest valja ja ohtul 6:30 uksest sisse, milline meeldiv viis oma elu mooda saata, kas pole, sest nii ei peagi ise midagi motlema: "Mida ma tana teha sooviksin?" :D

Esimene LUMI, lumi, lumi

Kes ütles, et Inglismaal pole õiget talve ega midagi? Kui ma täna oma nr 900 bussiga Birminghami lennujaamast kodu poole tulin, hakkas LUND sadama ja mitte natukene, vaid sedasi, et praeguseks on maa päris valge.
Meie, Ida-Euroopa inimesed, rõõmustame: "Nagu kodus!" aga Portugali poiss ütleb: "Mitte minu jaoks!" :)

Nii ilus oli vaadata, kuidas lumi sadas, mulle on see alati meeldinud. Mis sest, et maas on veel löga ja blöga, aga taevasse vaadates on ilus ja puhas.

Nagu aru võite saada, lõppes minu lend väikestele viperustele vaatamata kenasti ja milline kergendus, kui lennuki rattad taas maad puudutasid. Taevas on tore asi, aga mitte sel hetkel, kui oled seal ülevalpool pilvi ja pole päris kindel, kas ja kuidas tagasi alla saad.

Kell on 22:30 saanud, meie tuba on üks külmemaid terves majas, nii et tegin just tassi kuuma kakaod, et enne magama minekut sooja saada.




ELU pole vaid MUST ja VALGE laulis kunagi BestB4, aga äkki vahest siiski on ??? Oleneb, kuidas ja kust nurga alt vaadata :) Reaalsust ei ole ju olemas, nii et ....

VIP´ide nädalavahetus ja katkine lennuk :):):)

Shalll-la-la-la-laaaaa ... Holiday Inn ... Ema soovis laupäevaks hotelli tulla, et ise puhata ja et meil oleks natuke rohkem ruumi ning õhku. Ta toal pole häda midagi, aga see on ikka nii ülipisikene, et tõesti üksi elamiseks mõeldud, kui ta ärkab ja toas liikuda tahab, siis see tähendab, et ma pean tema voodi eest maast voodisse ronima, sest muidu pole ruumi, et astuda. Omamoodi on see naljakas ja saab hakkama, aga hotelliga muidugi võrrelda ei anna.

Elame siinsamas selle pargi kõrval (kus ma reedel jalutamas käisin) hotellis, õigemini elasime, sest praegu on kell juba 12:35 ja meil on check-out tehtud, aga hotellis kui sellises saame ju edasi olla. seda enam, et mul on 24h WIFI paroolid ostetud ning seega istumegi oma "office´is", õigemini all fuajees diivanite peal.

Hotell ja siin elamine: ilus, puhas, korras, avar tuba, buffee hommikusöök - ma võiks vist kogu aeg hotellis eladagi, kui võimalus oleks. Noh, kui n-ö päris kodu ei ole :) Reisimisel ja reisimisel on suur vahe, ses suhtes, et kuidas sa reisid ja kus peatud. Sellest olen juba tükk aega tagasi aru saanud. Siiski, olulisem, kui koht ja hotell, on kahtlemata seltskond ...

Ema läks praegu parki jalutama, mina istun ja loen ning siis jupphaaval kirjutan, kuigi ma ei ole üldse kindel, kas selle jutu praegu ka üles laen ... ehk on palju lõbusam see alles koos fotodega üles panna, aga fotoka juhe on Birminghami kodus. Minu kodu on seal, kus ma parasjagu peatun, kuigi eks kõigi kodude kõige kodum on ikka Lopa.

Eilne õhtu oli ses suhtes lahe, et Kadi tuli peale tööd meie hotelli külla: vaatasime telekat, sõime viinamarju, jõime veini, ajasime juttu, tegime lollakate nägudega fotosid, ta õpetas mulle, mis minu fotoga tegelt teha saab ja avastasin must-valgete fotofe tegemise võlu, ning kell 23:30 saatsin ta bussi peale. Ta läks kesklinna oma koju ära, ei hakanud meie juurde ööseks jääma, kuna pidi hommikul kesklinnas tööl olema ning siin on bussijuhtide streik, nii et ta ei julgenud lootma jääda, et äkki jõuab õigeks ajaks tööle.

18.nov
Pühapäev
16:50
Dublini lennujaam

Taas olen kõigist kontrollidest läbi tulnud, kõik dokumendid ja muud jamad on korras ning nüüd ootan vaid seda, et värav B28 avataks ja saaks tagasi oma Birminghami koju lennata.

Nagu tavaliselt ei tasu WIFI levialast unistatagi. Hotellis saime kasutada, sest ostsime selle 15 eurose ööpäevase kasutusloa. (17:10 ikka ja alati esmalt teises viga otsima, praegu avastasin, et minu arvuti Wireless nupp oli lihtsalt OFF olekus ja see oli põhjus, miks ei saanudki WIFIt olla. See on küll tasuline, nagu tavaliselt, aga täiesti olemas, nii et minu ennatlik järeldus, et nagunii ei ole .... hmmm, huvitav see inimloomus ikka)

Selline blaaa-blaaa mõttetu jutt, kirjutan praegu lihtsalt kirjutamise pärast, sest midagi targemat pole anyway teha, nii et sorry .... aga selliseid mõttetuid kirjutamisi võib ka vahest olla.

Lihtsalt, ma ei kannata seda traditsioonilist olustiku kirjeldust, et nüüd ärkasin üles ja sõin, seejärel tegin seda ja seda.

Ah jaaa, see on küll oluline, et meie kallis Olga lahkus Planet Aid´ist ja seega jääme Livaga kahekesi lattu alles ning meie naerusuu jättis meid maha. Tegelikult tean seda ammu, et ta pidas plaani lahkuda, kui võimalus tekib. Olga ülikooliaegne parim sõbranna elab ja töötab Londonis ning nad on juba mõnda aega arutanud, et ehk Olga kolib tema juurde ning hakkab hoopis midagi muud tegema.

Siiani oli elamispinnaga mingi probleem ja ta pidi jõuludeni ikka siin olema, aga reede õhtul on ta mulle kirjutanud, et läheb koos ülejäänud Planet Aid´i rahvaga koos Open Weekendile Londonisse ega tule tagasi. Veel kirjutas, et hakkab meid väga-väga igatsema ja soovib kindlasti ühendust hoida, sest usub, et ma olen see inimene, kes sobib sõpruseks. Selle lause kirjutasin meelega sedasi, sest Olga inglise keel on kohati veel ikka väga konarlik, nii et tulevad naljakad laused. Aga kui arvestada seda, et 4 kuud tagasi, kui ta Inglismaale tuli, ei osanud ta peaaegu üldse inglise keelt, siis igati tubli.

Põhjuseid, miks ta otsustas selle Aafrika programmi pooleli jätta, on palju ning kuna ma neid kõiki küll tean ja olen temaga koos pikalt arutanud, ei ole keelelistele erinevustele vaatamata minust ilus neid sedasi avalikult arutama hakata, nii et bye-bye meie kallis Olga, hakkame sinust puudust tundma.

Aga ses suhtes olen Olgaga päri, et ega see suhtluse lõppu ei tähenda, sest kui on õige sõprus, siis ei loe vahemaa ega riigipiirid. Mina usun, et sõbrad võivad ka nii lühikese ajaga tekkida, kui on ÕIGE INIMENEJ ning ma olen endiselt seda meelt, et see on nii väike maailm, kus me elame ja et ületamatuid vahemaid ei ole olemas.

Kell on 17:10 pardale laskmine algas, ma lähen nüüüüüüüddddd ...tsauuuuuu Dublin, kunagi näeme..

18:07
PIME TAEVAS

Meie lend hilines üle poole tunni, nii et alles nüüd saime õige kõrguse kätte ja on luba elektrioonilised seadmed taas kasutusele võtta.

Kuulasin oma kallist „Freedom“ laulu, see on lahe lendamise muusika ja nüüd laulab Kelly Clarkson mulle: „Fly away and break away, I spring my wings and I learn how to fly .... out of the darkness and into the sun ...“

Aga jah, lennukil oli midagi viga, tegi hullu häält, kui liikuma hakkas, selline kõva kõrvulukustav undamine. Siis parandati midagi, vabandati, et lend hilineb, kuigi kuidagi kõhe on olla lennukis, mis just nats aega tagasi päris korras ei olnud. Autoga on ok, sõidame natuke edasi ja vaatame, mis teeb, vajadusel peame uuesti kinni ja kontrollime, aga lennuk nagu vähe teine riistapuu. Ilm on vihmane ja igas mõttes sompus, õhk siin pealpool pilvi on ka kuidagi auklik, sest lennuk raputab päris kõvasti.

See ei ole üldse mõnus tunne, aga eks see on mu enda peas kinni, et ebamugav hirmu ja teadmatuse tunne halvab mõtlemise....oih fuck, hullult raputab, need stjuardessid on vahekäigus selle serveerimise käruga täiesti hädas, sest raske on kohvit kallata, kui lennuk täiega hüppab.

Kui ma ei mõtle, et minu all on niiiiiiiiii palju tühja maad, õigemini õhku, siis pole ehk hullu, nii et ma püüan nüüd teemat vahetada ehk, sest magama pole mõtet jääda, kui 25 minuti pärast juba Birminghamis kohal oleme.

Lugesin just AerLinguse „Cara“ ajakirja. Dubai – olen viimasel ajal millegi pärast koduvalt selle peale mõelnud ja see on üks koht, kuhu kindlasti minna soovin. Praegu aga jäi pilk selle artikli peale pidama, mis räägib sellest, kuidas Tiger Woods´i nimest on saanud mooda marketingi fenomen. Tema nime on kasutatud ...uups, piloot räägib taas midagi ja palutakse kõik asjad välja lülitada, oma kohtadele istuda ja turvavööd kinnitada???

21:10 Minu kallis tuba Birminhgamis Tennyson Road´il...selle Woodsi kohta veel nii palju, et Tiger Woods avas Dubais omanimelise Glofi keskuse, mille suurus on 60 000 square foot´i, seal territooriumil asub 370 eksklusiivset villat ja lisaks golfi akadeemiale on olemas boutiqe-hotell, kus lisaks kõigele muule asub 80 sviiti.

Praegu otsisin netist natukene lisainfot /www.tigerwoodsdubai.com/, sest fotod, mis seal ajakirjas olid - no comments, väga uhke kompleks on püsti pandud. Vaatasin neid pilte ja mulle meenusid minu unistuste raamatud :)

SIHT vs EESMÄRK

Minu ja Sirje Uusbeki kohtumine 2007.a kevadel
/valikuline väljakirjutus diktofonilindilt/

-----------------------

Siht ja eesmärk on kaks erinevat asja, sellest oleks vaja aru saada ja seda mõista.

Kui Sa sead endale eemärgi, et ma tahan seda asja saada, näiteks tahan seda doktorikraadi saada, siis Sa hakkad ennast piitsutama ega tunne mõnu protsessist endast. Kui Sa siis doktoriks oled saanud ja kaks raamatut valmis oled kirjutanud, siis noh, kolm päeva Sind õnnitletakse, mis siis saab?
Siis paned ruttu uue eesmärgi, sest Sa tahad tunnustust – see on enesetõestuse nimel elamine.

Sul on vaja sättida siht. Tore oleks, kui see doktrikraad tuleks, ja teha seda sellel alal, mis Sind huvitab, et olla protsessis.

Siis ühel hetkel Sa mõted, et mul on ükskõik, mis saab, aga see töö on nii põnev, nii huvitav - see on eneseteostuse nimel elamine.
Siis tulemus, tuleb see aasta või kümne aasta pärast, aga Sa naudid seda protsessi. Siht on see, et ühel sihil on üldjuhul mitu väikseid eemärke ja alati võib eesmärk muutuda millekski muuks, see on loominguline ellusuhtumine. Kui Sa tekitad eesmärgi, siis "märgi" sõna näitab juba, et sihid midagi kindlat ja konkreetset.

Mul on eesmärk ronida Elbruse tippu. Kui ma seal tipus olen, mis siis tuleb?

Kaks võimalust, kas hüppan alla, sest rohkem ei ole ju midagi ... või otsin juba järgmist tippu, kuhu kiiresti rühkima hakata.

Kui Sul on eesmärk, siis Sul pole aega sihti märgata, on vaja kiirelt sinna, sinna, kiiremini, kaugemale ... see midagi, Sinu elu tee, jookseb su kõrval, aga Sa ei märka seda.

Need, kes ajavad taga eesmärki, seda ühte asja kusagil seal, need kukuvad sageli läbi. Nad lihtsalt väsivad ära selle millegi taga ajamisest, kuna üldjuhul jookseb eesmärk sama kiiresti eest ära.

Kui Sa oled sihil, siis su vaade on avaram, Sa ei aja ennast taga.
Naudid seda, mida sa suunal koged.
Suund on sinu valik ja siis toob elu ka neid juhtumeid, kus näed, issand, ei pidanudki midagi tegema.
Sa märkad siis seda, mida elu sulle annab.

Inimesed tulevad sinuga kaasa siis, kui Sinul on endal hea seda suunda minna. Kui Sul endal on hea ja huvitav ja Sa põled. Kui see liikumine inspireerib Sind, päevast päeva, tunnist tundi, siis tulevad inimesed kaasa.
Kui sa lähed ainult mõistusega, siis nad ei tule kaasa, sest nad tunnevad:
„Miks ma peaks minema?“

Kui ta tunneb, et Sinul on hea olla seal ja põnev ka veel, siis ta tuleb tunde peale, mitte mõistuse/loogika peale. Sedasi tekivad kaaslased.

Oluline on, et Sa tunned ka seda tõsiselt, mida sa teed, mitte ainult ei mõtle seda tõsiselt. Pea seda meeles!

Siin maailmas loob uue ainult kaks asja: mõte ja tunne koos.

Ükskõik, mis asja Sa teed - Sul peab olema idee ehk mõtte pool ja ka tunne seal taga.

Kuidas Sinu enda tunne selles protsessis toimib. Kui sa lähed ainult mõtte ehk ideega ees, siis see ei kanna, siis sa pressid läbi. Kui lähed ainult tundega, siis ei osata Sinust aru saada, sest loogiline alus puudub.




------------------------------------------------------------------------------------------------

Siia Sirje jutu lõppu sobib väga hästi Eve ja Valduri poolt minu lahkumispäevikusse kirjutatud tekst:

„Üks suurimaid müüte edust olevat vaadelda edu kui tippu, sest tipust mõni kukub all, mõni tõugatakse alla, mõni hüppab ise alla ...

Parem oleks vaadata edu kui olemise viisi, kui protsessi.

Nii et protsessis jätkuvalt näeme!“

Iirimaal ema ja kadi juures

Nüüd siis lõpuks taas netis - nii pikka vahet polegi vist veel jäänud, aga ega Interneti puuudmine siis mind kirjutamast ei takista, nii et siin siis vahepealne periood

15.nov
Neljapäev
18:29
Birmingham International Airport

Korraks tundus, et ohhhoooo...siin on WIFI, aga siis sain aru, et see vaid telefoniarve kaudu ehk siis tasuline, nii et ses suhtes teeb Eesti küll kõigile silmad ette.

Minu lennuki õhku tõusmiseni on veel 35 minutit. Lend kui selline on kõige väiksem asi kogu minu reisi juures. Hakkasin natuke peale kahte laost tulema, et nelja paiku kodus olla, riided vahetada ja asjad võtta, ning nr 900 bussiga lennujaama tulla, nii et sisuliselt olen juba üle 4 tunni teel olnud.

Kui Tallinnas lennujaama jõuan, siis olengi juba lennujaamas kohal, aga siin tähendab „kohale jõudmine“ orienteerumise algust. Tjah, kes on suuremates lennujaamades olnud/käinud, need saavad aru, millest ma räägin.
Rongisarnase vaguniga on vaja lennujaama ühest otsast teise sõita, seejärel selle n-ö õige maja seest leida oma lennu järgi õige Level ja kuidas on päris tükk tegemist, kui 90 check-in´i punkti seast on vaja see õige üles leida – eriti, kui ajaga on juba suht kitsas käes.

Ok, värav 55 avati .... lükkan su kaane nüüd kinni kallis arvutikene.


16.nov
Reede
11:20
Dublin - ema toas

Olen üksinda kodus ja istun voodiserva peal. Tead, kui hästi see sõna „üksinda“ praegu minu jaoks kõlab. On rahu ja vaikus ja keegi ei siiberda kusagil ringi ja midagi ei pea tegema.

Eilne lend läks kenasti, umbes 19:15 sai lennuk rattad maa küljest lahti ja juba 19:45 olime taas maa peal tagasi, nii et ema ja Kadi on minust sisuliselt vaid 30 minuti kaugusel, seda on hea teada.
Lend oli nii lühike, et jõudsin vaid mõned read oma kaustikusse kirjutada, seejärel just magama jääda, kui juba teatati, et hakkame maanduma.
Naljakas, kuidas ajad ja olukorrad muutuvad. Mina olen ikka mina, ainult et asjalood on vähe teised kui varem.

Kui käisin keskkoolis, siis sõitsin nr 17 või 23 linnaliiniga bussijaama, et sealt koju tulla. Rõõmustasin, kui vahest õnnestus tavapärane nädalavahetus kas reede või esmaspäeva arvelt vähe pikemaks venitada. Alati millegi ootuses, et saaks ainult minema sealt, kus ma parasjagu olin. Tartus olles sama lugu, ei jõudnud ära oodata seda päeva, mil saaks bussi peale ja ära siit.

Praegu olen ise suureks kasvanud ja sama on juhtunud ka vahemaadega – needki on suuremaks läinud. Enam ei ole Tallinn-Lihula või Tartu-Lihula, on Tallinn-London-Birmingham ja sama normaalne, kui oli vanasti see, et ootasin bussijaamas piletisabas, et istuda bussi ja maale sõita, on see, et seisan check-in´i järjekorras ning istun lennukisse, et teisele maale sõita.
Seda pidasingi silmas, kui selle lõigu alguses kirjutasin, et ajad muutuvad, olukorrad muutuvad.

Pean oma soovidega, mis pähe tulevad, ettevaatlik olema, sest neil on kalduvus täide minna. Kui Itaaliast tagasi tulime ning mul maandumisel taas kõrvades metsik valu hakkas (ma ei kannata seda õhurõhu vahet, see tegi alati põrguvalu), siis ütlesin, et ehk peaksin sagedamini harjutama hakkama, siis saan sellest valust lõpuks võib-olla lahti. Noh, sel hetkel tegin muidugi nalja, aga praegu enam ei saa enesetunde küll aru, millal lennuk maanub, nii et ... tjahhh....

Ema läks tööle, tuleb natukene peale nelja. Mina magasin kella 10ni, uni oli nii suur, aga nüüd on taas inimese tunne.
Eilne lend läks kenasti. Natuke segadust oli sellega, et lubasin emale teada anda, kas ikka jõuan kindlasti selle lennu peale ja saatsin peale check-in´i talle SMSi, et kõik on korras jne. Aga see SMS polnud millegi pärast kohale läinud, nii et kui Dublinisse jõudes telefoni taas sisse lükkasin, siis leidsin eest ema SMSi, et kas kõik on ok? Tundub, et sa siiski ei jõudnud. Kui telefonid jamavad, kedagi ei saa kätte, mõni rida teksti jätab sinna kohta minemata, kuhu ta peaks minema ja ongi segadust kui palju.
Pisike junn meie taskus on saanud nii asendamatuks ja eluliselt oluliseks. Imelikus maailmas elame ikka.
Kui varem olid mina ja telefon kui kaks lahutamatut asja, siis praegu on mul telefoni vaja üliharva, sest kui ma aus olen, siis mobiiliga ei ole ma nüüdseks pea 5 nädalat enam rääkinud – on vaid mõned SMSid ja igahommikune äratus, nii et täiesti tavaline on see, et hommikul panen telefoni seljakotti ning õhtul tuleb meelde: „Oih, kusagil peaks telefon ka olema!“
Ses suhtes oligi eile telefonil üle keskmise oluline roll ja kaotasin ta otseses mõttes oma asjade hulka mitmel korral ära.
Inimene harjub kõigega nii kiiresti, mina ei ole siinkohal erand. Ma olen harjunud, et mul on minu must seljakott ja kindel jope, millega iga päev tööl käin. Asjad on sedasi seatud, et ma tean, kus mis asub. Näiteks minu vasakpoolses sisetaskus on kuupilet. Seljakoti pisikeses lukuga vahes on M-Robe jne. Eile, kui üle tüki aja end korralikult riidesse panin (täiesti hea tunne vahelduseks) ja täiesti teised asjad kasutusele võtsin, ei suutnud ma enam milleski orienteeruda. Nii unustasingi esimese laksuga oma kuupileti maha, sest jope asemel oli mul mantel seljas ning muud sellised pisikesed iseärasused.
Algul ajas see mind närvi, tõsiselt ka, sest mul oli ajakava suht täpselt arvestatud ja kuna ma polnud 100% kindel, kuidas meie juurest lennujaama saab. Kui kolmapäeva õhtul Jani käest küsisin, siis ta ei osanud vastata ja soovitas bussijuhi käest uurida. Kuna bussid on üldjuhul rahvast täis ning enamik juhte on sellise olekuga, et ma pigem ei lähe küsima, siis otsustasin eile laost tulles kesklinnas turisti infopunkti üles otsida, sest nende inimeste töö ongi inimestele infot anda, kus ja mis. Kuna ma olin varem mingeid viitasid näinud, siis oli suht tõenäoline, et see ei tohiks kaugel olla ning kuna sain laost normaalsel ajal ära, siis mõtlesin, et hüppan kiiresti sealt infopunktist möödaminnes läbi.

Sildid näitasid ja näitasid ja siis ühtäkki enam ei näidanud. Küsisin mõne inimese käest, sain natuke rohkem teada, lõpuks seisin kusagil, kus see pidavat olema ning lihtsalt ei suutnud leida. Oli selline keskväljaku moodi asi, seesama, kus see meie kallis BULL seisab, oli isegi kaart, aga ma ausalt ka ei saanud aru, mis pidi see olema pidi ja seega ei olnud sellest eriti kasu. Üks inimene juhatas ühtemoodi, teine teisiti – kulutasin pea 25 minutit seda infopunkti taga ajades ning lõpuks siis leidsin ... treppidest alla paremasse nurka, mõni ime, et seda raske leida on. Kuna kell tiksus päris armutult, siis lootsin sisse astuda, kiiresti teada saada, kuidas meie kodu juurest kõige kiiremini lennujaama saab ja edasi minna.

Sattusin sellise mehe otsa, kes esimesest sekundist peale mind ärritas – mega aeglane, hästi flegmaatiline, kui midagi arvutist otsis, siis samal ajal sõnagi ei rääkinud, nii et ma ei saanud aru, kas ta üldse mu küsimusestki aru sai.

Coventry Road ja Tennyson Road nurk on see koht, kus me tavaliselt bussi peale läheme ja mind huvitas, kas samast kohtast saab millegagi otse lennujaama sõita. Samas Coventry kui selline on Biminghami täiesti eraldi linnaosa ning 10 minutit peale meie „vestlust“ tuligi välja, et ta otsis seda, kuidas Coventry´st lennujaama saab??? Tjahhh, mul oli juba päris kiire ja kuna ta ajas nii segast juttu, siis ütlesingi natuke ärritatult: „Ma tõesti ei saa mitte midagi aru, mida te mulle räägite!“
Ise veel mõtlesin, et kuidas nii mökats inimene saab sellises kohas töötada. Samal ajal proovisin aru saada, miks see olukord mind nii närvi ajas ning olgem ausad, asi ei olnud ju selles onus – asi oli selles, et ma olin kulutanud pea pool tundi, et seda punkti leida ning kogu see päev oli olnud virr-varr kümnes suunas tõmblemine ning ta oli lihtsalt see inimene, kes oma käitumisega tekitas olukorra, mille kestel sain natuke oma neg.emotsioone vähemaks valada.

Kohe tuli meelde T. jutt selle kohta, et inimestena kanname kogu aeg oma neg.emotsioonide ülevoolavat ämbrit endaga kaasas ning kohe, kui kusagil võimalus tekib, kui tunnetame teatavas mõttes enda üleolekut vms, kallame natuke ära.

Eile oli samamoodi ja niikui see T. näide mulle meelde tuli ja kui ma seal seises siis aru saan, et ma käitun praegu täpselt samamoodi, siis vabandasin ilusti selle mehe ees, et olen nii palju tema aega kulutanud, et ehk ma ei selgitanud piisavalt, kuhu ja kuidas ma minna soovin. Võtsin otsast peale rahulikult ning otsisime koos sealt arvutisüsteemist vajaliku info üles, ta printis mulle ühe lehe ja märkis sinna peale, kuhu ma peaksin jalutama, mis kellast sealt lennujaama bussid lähevad ning kui kaua see sõit orienteeruvalt kestab.

Lõpp hea, kõik hea – sain iseenda käitumise kohta natukene rohkem asju teada ning avastasin, kui vähe on vaja, et ma enam ei kontrolli, mida ja kellele ütlen.


00:42 öö vastu laupäeva
Ema toas põrandal madratsi peal


Vaatasin just filmi „Love Actually“ Nii hea, nii hea film ... natuke ehk naistekas, sest palju armastust ja romantikat, aga mulle väga meeldis. Ja kõigile, kes enne jõulu midagi ilusat soovivad vaadata, soovitan soojalt, sest sealne tegevus algab 5-6 nädalat enne jõule ja kulmineerub jõuluõhtuga.

Ega ma vist kehva filmi pärast ei viitsikski nii kaua üleval olla. Tõsiselt ka... praegu on selline energia ja hea tuju, et ma ei oskagi sellega midagi peale hakata. Kuna laman siis maas madratsi peal ja ema jäi juba tükk aega tagasi magama (ega see tööinimese pole kerge), siis on ainus mõistlik tegevus taas kirjutamine.

Mul on selja taga suurepärane päev ja veel suurepärasem õhtu. Annaksin palju, et kõik reeded sellised oleksid.
Oli aega olla iseendaga ja oma mõtetega. Oli aega ja võimalus teha asju, mis pähe tulid. Nii veetsingi suurema osa sellest aja, kui ema tööl oli, siinsamas lähedal pargis ringi jalutades. Kohati kuulasin looduse hääli ja siis vastavalt tundele muusikat ja vahe peale natuke Sirje juttu, mis mul M-Robe´is oli.
See oli jutt eesmärgist ja sihist, mille praegu kohe üles kirjutan, aga mille eraldi pealkirja alla üles laen, sest olen juba tükk aega soovinud sel teemal peatuda, kuid pole mahti saanud.

Aga see park, hästi suur ja hästi korras. Siin on selline süsteem, et õhtul kell 17 pannakse park lukku ning eks see on üks põhjusi, miks see tõeliselt ilus ja puhas oli. Lihtsalt kõndisin, vaheapeal istusin pingi peal või seisin suure puutüve najal ning vaatasin ümbrust.
Nägin, kuidas kaks inimest oma koertega jalutasid, kuidas üks mees hästi aeglaselt ja naljaka sammuga jooksis, ema lapsevankrit lükkas ning samal ajal teist, natukene suuremat last teise käe otsas hoidis. Samal ajal tuli teise tee pealt üks inimene, kes ei lükanud mitte vankrit, vaid ratastooli – igaühel on oma lugu.

See puu, mille najal ma seisin, oli suunaga lennujaama poole, nii et ma jälgisin, kuidas lennukid minu poolt vaadates paremalt suunalt teineteise järel muudkui maandusid ning vasakult õhku tõusid.
Igas lennukis on omakorda päris suur hulk inimesi, kõik tulevad kusagilt ja lähevad kuhugi, kogu maailm on alati liikumises.

Samas vaatasin pargi tiigil olevaid linde, neil ei ole kuhugi kiiret, nad ei pea lennukiga lendama, nad lihtsalt sulistasid seal. Üks suur luik oli nii naljakas, ma olen enne ka näinud, kuidas luik pea veel alla pistab, aga ma ei olnud näinud, kuidas ta end 180 kraadi viltu keerab. Pea läheb vee alla, saba tõuseb taeva poole ja jalad jäävad naljakalt kõrvale rippu. Hästi naljakas vaatepilt oli ning sel hetkel oli mul lausa kahju, et ma fotokat parki kaasa ei võtnud, aga jätsin selle täiesti teadlikult ja meelega tuppa, kuna ei tahtnud pildistamisele keskenduda, vaid lihtsalt OLLA.

Kuna üks minu soove oli sauna minna, sest ma pole siin olles kordagi saunas käinud ehk siis mingi 6 nädalat, siis täna õhtul läksime Aer Linguse sauna, kus ema liikmena saab eriti odavalt (4 eurot) ja minu pilet ei olnud ka üldse väga kallis.
Lisaks kahele erinevale saunale oli seal veel mullivann ja väike bassein, kus sai ujuda, nii et minu soovikene sai teoks. Vahest on nii vähe õnneks vaja, tõsiselt vähe ikka.
Päevane mitmetunnine jalutuskäik ilusas pargis, õhtune ujumine ja saun ning hilisõhtune filmivaatamine ja punane vein.
Ning nüüd veel rahus kirjutamine, ilma et peaksin samal ajal stressama, et oeh jeerum, pean magama jääma, sest hommikul on vaja vara ärgata ja tööle minna.