Iirimaal ema ja kadi juures

Nüüd siis lõpuks taas netis - nii pikka vahet polegi vist veel jäänud, aga ega Interneti puuudmine siis mind kirjutamast ei takista, nii et siin siis vahepealne periood

15.nov
Neljapäev
18:29
Birmingham International Airport

Korraks tundus, et ohhhoooo...siin on WIFI, aga siis sain aru, et see vaid telefoniarve kaudu ehk siis tasuline, nii et ses suhtes teeb Eesti küll kõigile silmad ette.

Minu lennuki õhku tõusmiseni on veel 35 minutit. Lend kui selline on kõige väiksem asi kogu minu reisi juures. Hakkasin natuke peale kahte laost tulema, et nelja paiku kodus olla, riided vahetada ja asjad võtta, ning nr 900 bussiga lennujaama tulla, nii et sisuliselt olen juba üle 4 tunni teel olnud.

Kui Tallinnas lennujaama jõuan, siis olengi juba lennujaamas kohal, aga siin tähendab „kohale jõudmine“ orienteerumise algust. Tjah, kes on suuremates lennujaamades olnud/käinud, need saavad aru, millest ma räägin.
Rongisarnase vaguniga on vaja lennujaama ühest otsast teise sõita, seejärel selle n-ö õige maja seest leida oma lennu järgi õige Level ja kuidas on päris tükk tegemist, kui 90 check-in´i punkti seast on vaja see õige üles leida – eriti, kui ajaga on juba suht kitsas käes.

Ok, värav 55 avati .... lükkan su kaane nüüd kinni kallis arvutikene.


16.nov
Reede
11:20
Dublin - ema toas

Olen üksinda kodus ja istun voodiserva peal. Tead, kui hästi see sõna „üksinda“ praegu minu jaoks kõlab. On rahu ja vaikus ja keegi ei siiberda kusagil ringi ja midagi ei pea tegema.

Eilne lend läks kenasti, umbes 19:15 sai lennuk rattad maa küljest lahti ja juba 19:45 olime taas maa peal tagasi, nii et ema ja Kadi on minust sisuliselt vaid 30 minuti kaugusel, seda on hea teada.
Lend oli nii lühike, et jõudsin vaid mõned read oma kaustikusse kirjutada, seejärel just magama jääda, kui juba teatati, et hakkame maanduma.
Naljakas, kuidas ajad ja olukorrad muutuvad. Mina olen ikka mina, ainult et asjalood on vähe teised kui varem.

Kui käisin keskkoolis, siis sõitsin nr 17 või 23 linnaliiniga bussijaama, et sealt koju tulla. Rõõmustasin, kui vahest õnnestus tavapärane nädalavahetus kas reede või esmaspäeva arvelt vähe pikemaks venitada. Alati millegi ootuses, et saaks ainult minema sealt, kus ma parasjagu olin. Tartus olles sama lugu, ei jõudnud ära oodata seda päeva, mil saaks bussi peale ja ära siit.

Praegu olen ise suureks kasvanud ja sama on juhtunud ka vahemaadega – needki on suuremaks läinud. Enam ei ole Tallinn-Lihula või Tartu-Lihula, on Tallinn-London-Birmingham ja sama normaalne, kui oli vanasti see, et ootasin bussijaamas piletisabas, et istuda bussi ja maale sõita, on see, et seisan check-in´i järjekorras ning istun lennukisse, et teisele maale sõita.
Seda pidasingi silmas, kui selle lõigu alguses kirjutasin, et ajad muutuvad, olukorrad muutuvad.

Pean oma soovidega, mis pähe tulevad, ettevaatlik olema, sest neil on kalduvus täide minna. Kui Itaaliast tagasi tulime ning mul maandumisel taas kõrvades metsik valu hakkas (ma ei kannata seda õhurõhu vahet, see tegi alati põrguvalu), siis ütlesin, et ehk peaksin sagedamini harjutama hakkama, siis saan sellest valust lõpuks võib-olla lahti. Noh, sel hetkel tegin muidugi nalja, aga praegu enam ei saa enesetunde küll aru, millal lennuk maanub, nii et ... tjahhh....

Ema läks tööle, tuleb natukene peale nelja. Mina magasin kella 10ni, uni oli nii suur, aga nüüd on taas inimese tunne.
Eilne lend läks kenasti. Natuke segadust oli sellega, et lubasin emale teada anda, kas ikka jõuan kindlasti selle lennu peale ja saatsin peale check-in´i talle SMSi, et kõik on korras jne. Aga see SMS polnud millegi pärast kohale läinud, nii et kui Dublinisse jõudes telefoni taas sisse lükkasin, siis leidsin eest ema SMSi, et kas kõik on ok? Tundub, et sa siiski ei jõudnud. Kui telefonid jamavad, kedagi ei saa kätte, mõni rida teksti jätab sinna kohta minemata, kuhu ta peaks minema ja ongi segadust kui palju.
Pisike junn meie taskus on saanud nii asendamatuks ja eluliselt oluliseks. Imelikus maailmas elame ikka.
Kui varem olid mina ja telefon kui kaks lahutamatut asja, siis praegu on mul telefoni vaja üliharva, sest kui ma aus olen, siis mobiiliga ei ole ma nüüdseks pea 5 nädalat enam rääkinud – on vaid mõned SMSid ja igahommikune äratus, nii et täiesti tavaline on see, et hommikul panen telefoni seljakotti ning õhtul tuleb meelde: „Oih, kusagil peaks telefon ka olema!“
Ses suhtes oligi eile telefonil üle keskmise oluline roll ja kaotasin ta otseses mõttes oma asjade hulka mitmel korral ära.
Inimene harjub kõigega nii kiiresti, mina ei ole siinkohal erand. Ma olen harjunud, et mul on minu must seljakott ja kindel jope, millega iga päev tööl käin. Asjad on sedasi seatud, et ma tean, kus mis asub. Näiteks minu vasakpoolses sisetaskus on kuupilet. Seljakoti pisikeses lukuga vahes on M-Robe jne. Eile, kui üle tüki aja end korralikult riidesse panin (täiesti hea tunne vahelduseks) ja täiesti teised asjad kasutusele võtsin, ei suutnud ma enam milleski orienteeruda. Nii unustasingi esimese laksuga oma kuupileti maha, sest jope asemel oli mul mantel seljas ning muud sellised pisikesed iseärasused.
Algul ajas see mind närvi, tõsiselt ka, sest mul oli ajakava suht täpselt arvestatud ja kuna ma polnud 100% kindel, kuidas meie juurest lennujaama saab. Kui kolmapäeva õhtul Jani käest küsisin, siis ta ei osanud vastata ja soovitas bussijuhi käest uurida. Kuna bussid on üldjuhul rahvast täis ning enamik juhte on sellise olekuga, et ma pigem ei lähe küsima, siis otsustasin eile laost tulles kesklinnas turisti infopunkti üles otsida, sest nende inimeste töö ongi inimestele infot anda, kus ja mis. Kuna ma olin varem mingeid viitasid näinud, siis oli suht tõenäoline, et see ei tohiks kaugel olla ning kuna sain laost normaalsel ajal ära, siis mõtlesin, et hüppan kiiresti sealt infopunktist möödaminnes läbi.

Sildid näitasid ja näitasid ja siis ühtäkki enam ei näidanud. Küsisin mõne inimese käest, sain natuke rohkem teada, lõpuks seisin kusagil, kus see pidavat olema ning lihtsalt ei suutnud leida. Oli selline keskväljaku moodi asi, seesama, kus see meie kallis BULL seisab, oli isegi kaart, aga ma ausalt ka ei saanud aru, mis pidi see olema pidi ja seega ei olnud sellest eriti kasu. Üks inimene juhatas ühtemoodi, teine teisiti – kulutasin pea 25 minutit seda infopunkti taga ajades ning lõpuks siis leidsin ... treppidest alla paremasse nurka, mõni ime, et seda raske leida on. Kuna kell tiksus päris armutult, siis lootsin sisse astuda, kiiresti teada saada, kuidas meie kodu juurest kõige kiiremini lennujaama saab ja edasi minna.

Sattusin sellise mehe otsa, kes esimesest sekundist peale mind ärritas – mega aeglane, hästi flegmaatiline, kui midagi arvutist otsis, siis samal ajal sõnagi ei rääkinud, nii et ma ei saanud aru, kas ta üldse mu küsimusestki aru sai.

Coventry Road ja Tennyson Road nurk on see koht, kus me tavaliselt bussi peale läheme ja mind huvitas, kas samast kohtast saab millegagi otse lennujaama sõita. Samas Coventry kui selline on Biminghami täiesti eraldi linnaosa ning 10 minutit peale meie „vestlust“ tuligi välja, et ta otsis seda, kuidas Coventry´st lennujaama saab??? Tjahhh, mul oli juba päris kiire ja kuna ta ajas nii segast juttu, siis ütlesingi natuke ärritatult: „Ma tõesti ei saa mitte midagi aru, mida te mulle räägite!“
Ise veel mõtlesin, et kuidas nii mökats inimene saab sellises kohas töötada. Samal ajal proovisin aru saada, miks see olukord mind nii närvi ajas ning olgem ausad, asi ei olnud ju selles onus – asi oli selles, et ma olin kulutanud pea pool tundi, et seda punkti leida ning kogu see päev oli olnud virr-varr kümnes suunas tõmblemine ning ta oli lihtsalt see inimene, kes oma käitumisega tekitas olukorra, mille kestel sain natuke oma neg.emotsioone vähemaks valada.

Kohe tuli meelde T. jutt selle kohta, et inimestena kanname kogu aeg oma neg.emotsioonide ülevoolavat ämbrit endaga kaasas ning kohe, kui kusagil võimalus tekib, kui tunnetame teatavas mõttes enda üleolekut vms, kallame natuke ära.

Eile oli samamoodi ja niikui see T. näide mulle meelde tuli ja kui ma seal seises siis aru saan, et ma käitun praegu täpselt samamoodi, siis vabandasin ilusti selle mehe ees, et olen nii palju tema aega kulutanud, et ehk ma ei selgitanud piisavalt, kuhu ja kuidas ma minna soovin. Võtsin otsast peale rahulikult ning otsisime koos sealt arvutisüsteemist vajaliku info üles, ta printis mulle ühe lehe ja märkis sinna peale, kuhu ma peaksin jalutama, mis kellast sealt lennujaama bussid lähevad ning kui kaua see sõit orienteeruvalt kestab.

Lõpp hea, kõik hea – sain iseenda käitumise kohta natukene rohkem asju teada ning avastasin, kui vähe on vaja, et ma enam ei kontrolli, mida ja kellele ütlen.


00:42 öö vastu laupäeva
Ema toas põrandal madratsi peal


Vaatasin just filmi „Love Actually“ Nii hea, nii hea film ... natuke ehk naistekas, sest palju armastust ja romantikat, aga mulle väga meeldis. Ja kõigile, kes enne jõulu midagi ilusat soovivad vaadata, soovitan soojalt, sest sealne tegevus algab 5-6 nädalat enne jõule ja kulmineerub jõuluõhtuga.

Ega ma vist kehva filmi pärast ei viitsikski nii kaua üleval olla. Tõsiselt ka... praegu on selline energia ja hea tuju, et ma ei oskagi sellega midagi peale hakata. Kuna laman siis maas madratsi peal ja ema jäi juba tükk aega tagasi magama (ega see tööinimese pole kerge), siis on ainus mõistlik tegevus taas kirjutamine.

Mul on selja taga suurepärane päev ja veel suurepärasem õhtu. Annaksin palju, et kõik reeded sellised oleksid.
Oli aega olla iseendaga ja oma mõtetega. Oli aega ja võimalus teha asju, mis pähe tulid. Nii veetsingi suurema osa sellest aja, kui ema tööl oli, siinsamas lähedal pargis ringi jalutades. Kohati kuulasin looduse hääli ja siis vastavalt tundele muusikat ja vahe peale natuke Sirje juttu, mis mul M-Robe´is oli.
See oli jutt eesmärgist ja sihist, mille praegu kohe üles kirjutan, aga mille eraldi pealkirja alla üles laen, sest olen juba tükk aega soovinud sel teemal peatuda, kuid pole mahti saanud.

Aga see park, hästi suur ja hästi korras. Siin on selline süsteem, et õhtul kell 17 pannakse park lukku ning eks see on üks põhjusi, miks see tõeliselt ilus ja puhas oli. Lihtsalt kõndisin, vaheapeal istusin pingi peal või seisin suure puutüve najal ning vaatasin ümbrust.
Nägin, kuidas kaks inimest oma koertega jalutasid, kuidas üks mees hästi aeglaselt ja naljaka sammuga jooksis, ema lapsevankrit lükkas ning samal ajal teist, natukene suuremat last teise käe otsas hoidis. Samal ajal tuli teise tee pealt üks inimene, kes ei lükanud mitte vankrit, vaid ratastooli – igaühel on oma lugu.

See puu, mille najal ma seisin, oli suunaga lennujaama poole, nii et ma jälgisin, kuidas lennukid minu poolt vaadates paremalt suunalt teineteise järel muudkui maandusid ning vasakult õhku tõusid.
Igas lennukis on omakorda päris suur hulk inimesi, kõik tulevad kusagilt ja lähevad kuhugi, kogu maailm on alati liikumises.

Samas vaatasin pargi tiigil olevaid linde, neil ei ole kuhugi kiiret, nad ei pea lennukiga lendama, nad lihtsalt sulistasid seal. Üks suur luik oli nii naljakas, ma olen enne ka näinud, kuidas luik pea veel alla pistab, aga ma ei olnud näinud, kuidas ta end 180 kraadi viltu keerab. Pea läheb vee alla, saba tõuseb taeva poole ja jalad jäävad naljakalt kõrvale rippu. Hästi naljakas vaatepilt oli ning sel hetkel oli mul lausa kahju, et ma fotokat parki kaasa ei võtnud, aga jätsin selle täiesti teadlikult ja meelega tuppa, kuna ei tahtnud pildistamisele keskenduda, vaid lihtsalt OLLA.

Kuna üks minu soove oli sauna minna, sest ma pole siin olles kordagi saunas käinud ehk siis mingi 6 nädalat, siis täna õhtul läksime Aer Linguse sauna, kus ema liikmena saab eriti odavalt (4 eurot) ja minu pilet ei olnud ka üldse väga kallis.
Lisaks kahele erinevale saunale oli seal veel mullivann ja väike bassein, kus sai ujuda, nii et minu soovikene sai teoks. Vahest on nii vähe õnneks vaja, tõsiselt vähe ikka.
Päevane mitmetunnine jalutuskäik ilusas pargis, õhtune ujumine ja saun ning hilisõhtune filmivaatamine ja punane vein.
Ning nüüd veel rahus kirjutamine, ilma et peaksin samal ajal stressama, et oeh jeerum, pean magama jääma, sest hommikul on vaja vara ärgata ja tööle minna.