On laupaev ... kell on 7:47, 13 minuti parast algab hommikusook ... ma olen umbes 15 minutit ponnistanud, et eile laptopi trykitud tekst kuidagi malupulgaga sellesse kiviaegsesse masinasse sisse saada, aga kui siin on Office 2000, siis arva ise, kui voimalik ja "lihtne" see on !!!... aga tundub, et see vist kuidagi onnestub ... arkasin juba kell 6:30, kui olen harjunud vara arkama, siis ei oska enam kaua magada ja tegelikult on suht puhanud tunne ...
siin siis aga eile minibussis trykitud tekst ...
09.nov
REEDE
18:47
MINIBUSS
Hakkasime umbes 40 minutit tagasi sõitma, Birmingham on selja taha jäänud ja praegu oleme juba kiirteel, mida ei saa küll kuidagi kahjuks kiirteeks nimetada, sest liiklus on nii mega tihe, et ainus asi, mis autoaknast paistab, on punaste piduritulede rivi.
Mõtlesin pikalt, et kas ma üldse täna midagi kirjutan, sest olgem ausad – ma ei oska mitte kusagilt alustada ega mingit seisukohta võtta.
Viimasel nädalal pole olnud eriti aega kirjutada ja need sisse jäänud lüngad segavad igas mõttes, kuna kõik siinsed sündmused on niivõrd mitmetahulised, et neid pole võimalik mitte kuidagi n-ö ühe jutiga kokku kirjutada.
Kolmapäeval tegime laos hunniku pilte ja nendega koos oleks super laheda loo saanud, aga ma ei jõudnud selleni ning ega ma ka eile õhtul midagi sisulist jäädvustada ei jõudnud. See kõik teeb mind natukene kurvaks, sest asi, mida sooviksin teha, selle jaoks lihtsalt ei jagu aega ega energiat. Samas tean seda, et noii hea on vaadata, et kui arvuti taha õhtul ei jõua, siis kogu aeg kaasas olev kaustik täieneb selle võrra kiiremini, nii et kõikjal on tasakaal.
Võrreldes varasemaga ajaga, ma mõtlen enne seda programmi, kui ma veel normaalse inimese kombel elasin, on mul isegi võrdlemisi palju aega kirjutada ja iseenda mõtetega tegeleda.
Ütlen siinkohal juba ette ära, et mida iganes ma täna ja lähemate nädalate jooksul kirjutan, need ei ole ainult minu mõtted. Leian, et ehk on oluline natukene selgitada, millest ja kellest see inspiratsioon tuleb ja millel põhineb see loogika, kuidas mina antud hetkel asju näen.
Mul on päris mitu mentorit ja õpetajat, kes praegu minu „kõrval“ on ja igas mõttes aitavad. Programm ja siinsed õpetajad on sootuks teine teema, milleni ma loodan ka tagasi jõuda, aga hetkel on Gaia programm kui selline täiesti teisejärguline.
Ma ei lähe ühelgi õhtul ilma Luule Viilma raamatut lahti tegemata magama. Miks ma kirjutan lahti tegemata? Aga seepärast, et harva jaksan lugeda rohkem kui ühe lehekülje ja Luule raamatutega olen viimane pool aastat sedasi teinud, et võtan selle suvalise koha pealt lahti ning üldjuhul satun täpselt sinna kohta, mis mul parasjagu VAJA. Mul on kaasas „Ellujäämise õpetuse“ III osa ning ma ei hakka siinkohal neid raamatuid ümber jutustama ega millelegi konkreetsele viitama, sest see ei anna kellelegi midagi. Luule ise ütleb ka, et mitte kedagi ei saa õpetada, me kõik saame ise õppida, nii et igaühele oma, vastavalt vajadusele. Ma hakkan lõpuks sellest lausest ka sisuliselt aru saama.
Lisaks Luulele olen uuesti ette võtnud Anthony Robbinsi audiomaterjalid „Personal Power“. /siinkohal Aitäh Ukule !/ Mingi aeg mõtlesin, et ja-jah, ma olen need ju korra läbi kuulanud, ehk aitab, aga mul on hea meel, et need uuesti ette võtsin. Seekord teen hoopis teise tehnikaga, kui esimesel korral, kui Itaalias olles iga päev ühe osa kuulasin – noh, nagu see programm ette näeb. Praeguseks on mul kindlad lemmikud kujunenud (nt track 17 ja 25) ja kuulan neid iga päev, et anda iseendale aega sellest infost ka sisuliselt aru saada ning et harjutada end neid asju ka praktikasse rakendama.
N-21 liidreid olen viimasel ajal vähem kuulanud, sest aeg, nagu ma korduvalt maininud olen, on kullast kallim, aga nüüd olen juba sedasi pakkima või neid kotte nõeluma hakanud, et suudan samal ajal ka plaate kuulata. Siiani olin sel pakkimise alal vist ikka nii palju amatöör, et pidin sellele tegevusele keskenduma. Praeguseks olen vist seega juba välja õppinud oskustööline :)
Korduvalt olen viimasel ajal kuulanud Trevor Lowe „Simpsons Mount“ plaati. See on samal ajal kõike, ülimalt naljakas ja teisalt väga kõrgetasemeline sisuline jutt ...
REEDE
18:47
MINIBUSS
Hakkasime umbes 40 minutit tagasi sõitma, Birmingham on selja taha jäänud ja praegu oleme juba kiirteel, mida ei saa küll kuidagi kahjuks kiirteeks nimetada, sest liiklus on nii mega tihe, et ainus asi, mis autoaknast paistab, on punaste piduritulede rivi.Mõtlesin pikalt, et kas ma üldse täna midagi kirjutan, sest olgem ausad – ma ei oska mitte kusagilt alustada ega mingit seisukohta võtta.
Viimasel nädalal pole olnud eriti aega kirjutada ja need sisse jäänud lüngad segavad igas mõttes, kuna kõik siinsed sündmused on niivõrd mitmetahulised, et neid pole võimalik mitte kuidagi n-ö ühe jutiga kokku kirjutada.
Kolmapäeval tegime laos hunniku pilte ja nendega koos oleks super laheda loo saanud, aga ma ei jõudnud selleni ning ega ma ka eile õhtul midagi sisulist jäädvustada ei jõudnud. See kõik teeb mind natukene kurvaks, sest asi, mida sooviksin teha, selle jaoks lihtsalt ei jagu aega ega energiat. Samas tean seda, et noii hea on vaadata, et kui arvuti taha õhtul ei jõua, siis kogu aeg kaasas olev kaustik täieneb selle võrra kiiremini, nii et kõikjal on tasakaal.
Võrreldes varasemaga ajaga, ma mõtlen enne seda programmi, kui ma veel normaalse inimese kombel elasin, on mul isegi võrdlemisi palju aega kirjutada ja iseenda mõtetega tegeleda.
Ütlen siinkohal juba ette ära, et mida iganes ma täna ja lähemate nädalate jooksul kirjutan, need ei ole ainult minu mõtted. Leian, et ehk on oluline natukene selgitada, millest ja kellest see inspiratsioon tuleb ja millel põhineb see loogika, kuidas mina antud hetkel asju näen.
Mul on päris mitu mentorit ja õpetajat, kes praegu minu „kõrval“ on ja igas mõttes aitavad. Programm ja siinsed õpetajad on sootuks teine teema, milleni ma loodan ka tagasi jõuda, aga hetkel on Gaia programm kui selline täiesti teisejärguline.
Ma ei lähe ühelgi õhtul ilma Luule Viilma raamatut lahti tegemata magama. Miks ma kirjutan lahti tegemata? Aga seepärast, et harva jaksan lugeda rohkem kui ühe lehekülje ja Luule raamatutega olen viimane pool aastat sedasi teinud, et võtan selle suvalise koha pealt lahti ning üldjuhul satun täpselt sinna kohta, mis mul parasjagu VAJA. Mul on kaasas „Ellujäämise õpetuse“ III osa ning ma ei hakka siinkohal neid raamatuid ümber jutustama ega millelegi konkreetsele viitama, sest see ei anna kellelegi midagi. Luule ise ütleb ka, et mitte kedagi ei saa õpetada, me kõik saame ise õppida, nii et igaühele oma, vastavalt vajadusele. Ma hakkan lõpuks sellest lausest ka sisuliselt aru saama.
Lisaks Luulele olen uuesti ette võtnud Anthony Robbinsi audiomaterjalid „Personal Power“. /siinkohal Aitäh Ukule !/ Mingi aeg mõtlesin, et ja-jah, ma olen need ju korra läbi kuulanud, ehk aitab, aga mul on hea meel, et need uuesti ette võtsin. Seekord teen hoopis teise tehnikaga, kui esimesel korral, kui Itaalias olles iga päev ühe osa kuulasin – noh, nagu see programm ette näeb. Praeguseks on mul kindlad lemmikud kujunenud (nt track 17 ja 25) ja kuulan neid iga päev, et anda iseendale aega sellest infost ka sisuliselt aru saada ning et harjutada end neid asju ka praktikasse rakendama.
N-21 liidreid olen viimasel ajal vähem kuulanud, sest aeg, nagu ma korduvalt maininud olen, on kullast kallim, aga nüüd olen juba sedasi pakkima või neid kotte nõeluma hakanud, et suudan samal ajal ka plaate kuulata. Siiani olin sel pakkimise alal vist ikka nii palju amatöör, et pidin sellele tegevusele keskenduma. Praeguseks olen vist seega juba välja õppinud oskustööline :)
Korduvalt olen viimasel ajal kuulanud Trevor Lowe „Simpsons Mount“ plaati. See on samal ajal kõike, ülimalt naljakas ja teisalt väga kõrgetasemeline sisuline jutt ...
Nii, nagu ma ka ühel päeval mõtlesin, olen endiselt seda meelt, et kogu see programm oleks ilma nende asjadega (plaadid ja raamatud) väga teistsugune. Nagu igas mõttes, kuna mina ise oleksin sootuks teistsugune. Ma ei tea, kes seda plaadi peal rääkis, aga jagan arvamust, et reaalsust kui sellist ei ole olemas. Kõik sõltub sellest, mis tähenduse me asjadele anname.
Praegu olen ka seega kahe vahel, et mis nurga alt asjadele läheneda. Kui ma soovin, siis saan kõigest kirjutada sedasi, nagu oleks see maailma lahedaim asi, aga kui soovin samadale asjadele natuke teiselt poolt vaadata, siis usun, et nii mõnigi ehmuks natuke ära. Kõik on tõlgendamise küsimus ja vahest olen selle pärast natukene mures, sest kuna reaalsust kui sellist ei ole olemas, siis tähendab, et ma ei saa seda ka jäädvustada ega n-ö neutraalselt edasi anda.
Mitte keegi ei saa, seega pole olemas ühtegi objektiivset lugu, olgu ta siis kirjutatud kelle poolt iganes. Kõik on subjektiivne ning põhineb konkreetse isiku konkreetsel fookusel ja isegi, kui ma püüan olla väga neutraalne ja mitte hinnanguid anda, on siiski iga sõna, mille ma kasutusse võtan, juba teksti kallutamine .. ah, mis iganes, las see teema olla, ma usun, et ma suutsin oma peamise idee edasi anda.
Selle sama asja kohta on Anthony Robbinsil väga hea näide FOOKUSe kohta. Oletame, et sul on videokaamera ja sa lähed ning filmid kellegi pidu. Kui seal on palju inimesi, siis kindlasti leiad kellegi, kellel on väga halb tuju, kes tülitseb kellegagi vms. Kui kaamera fookuse nende peale jätad ja hiljem inimesele, kes ise peol ei käinud, videod näitad, siis talle jääb mulje, et pidu oli täiesti läbikukkunud. Samas, kui natuke teise nurga alt läheneda,siis kindlasti leiad selle rahva hulgast kellegi, kellel on mega lõbus ja kui terve õhtu seda naervat seltskonda filmid ja kui hiljem filmi vaadata, siis on tunne, pidu läks igati korda.
Meie kõigiga on sama asi. Meie sees ja meie ümber toimub kogu aeg mõlemat. Keegi „kakleb“ kusagil kellegagi või asjad ei ole nii, nagu sooviksime, aga teisalt juhtub kindlasti ka häid asju. Küsimus ei ole selles, kas asjad on hästi või halvasti, vaid selles, millele ma keskendun ja mis nurga alt asju vaatan.
Ma tean, et seda on nii imelihtne öelda, aga mitte nii lihtne teha, aga usun, et see on õpitav, nagu ka kõik muud asjad.
Inglise keeles on selle kohta hea väljend POINT OF VIEW ehk siis otsetõlkes vaatenurk, aga seal on see lahti kirjutatud PUNKT, KUST SINU VAADE TULEB vms.
Seega ei olegi ma siiani näinud väga põhjust halbadele asjadele keskenduda, seda enam, et tegelikult ma ei ole kindel, kas need on üldse halvad.
Seni on mulle tundunud, et mul endal on palju lõbusam, kui püüan naerda nii palju, kui võimalik. Palju lõbusaid pilte teha ja edasi anda meie elu n-ö päikeselisemat poolt, sest see on täiesti olemas.
Jah, muidugi on naiivne arvata, et siin ongi vaid lust ja lillepidu ning et me muudkui päead läbi naerame teineteise võidu.
Loomulikult on hetki, kus on mul on sellest lollakast pakkimisest kopp ees. Kui vaatan oma käsi, mis ei ole päris katki, aga näevad igas mõttes välja nagu päris tööinimese käed, sest kuigi meil on kindad käes, on sõrmed poolenisti väljas, see tähendab, et nii küüned, nende servad kui sõrmenukid on „ilusad“.
Ja loomulikult mõtlen ka selle süsteemi ja programm kui sellise peale, kuigi tunnistan ausalt – ma ei ole oma kaamera fookust sinna eriti suunanud, mul on iseenda asjadega liialt tegemist, et ma ei ole lihtsalt vaevunud. Aga raske on kogu seda organiseerimatust ja ebaselgust mitte tähele panna, kui meie tiimist on viimase kahe nädala jooksul juba 3 inimest lahkunud ja vähemalt teise kolme peas on samad mõtted.
Üks Portugali mees tuli eelmise nädala kolmapäeval, käis neljapäeval leaflet´imas ning õhtuks on juba läinud, sest avastas, et see programm pole üldse selline, nagu tema ette kujutas. Üks peamisi asju, mis teda imestama pani, oli näiteks see, et kuidas ta kohe esimesel pidi üksinda minema ja kohe ise hakkama saama, ilma et keegi oleks eelnevalt midagi väga selgitanud. Mäletad, see oli sama asi, mille kohta mina ütlesin sama, et tundub naljakas, aga et tõenäoliselt on see kiireim viis ujuma õppimiseks.
Teiseks lahkus sel kolmapäeval meie Saksa paar: Melf ja Katja. Nendest on küll kahju, et nad ära läksid, sest nad olid tiimi lahutamatuks osaks saanud. Soovivad Aafrikasse, aga mitte 10 kuu pärast, vaid kohe. Nad broneerisid juba 2 nädalat tagasi tegelt oma lennupiletid Berliini ja sealt lendavad järgmisel nädalal Lõuna-Aafrikasse..... 20:18...meil oli just peatus, ostsin juua .. naljakas midagi osta, sest pole üldse harjunud ise enam midagi ostma ...läpaka aku näitab punast tuld ja ütleb, et paneb end varsti kinni ....
23:04
„Voodi“ Tegelikult magan maas madratsi peal. Oleme Ausra´ga (Leedu tüdruk, meie tiimi kõige uuem liige) koos ühe 45 aastase brasiilia naise toas ... tegelikult oli majutusplaanis näidatud, et magan esimese korruse elutoas koos kõigi teiste meie maja omadega, aga kuna mõned olid mujale pandud, kus nad ei tahtnud olla, sest nad soovivad kaua üleval olla, niisama aega veeta jne, siis vahetasin ühega hea meelega ära, sest ma soovin tõesti magada. Kogu see töönädal on liialt väsitav, et nädalavahetusel mitte korralikult magada....natuke erak, nagu ma vist kogu aeg olen, meeldib mul olla pigem kolmekesi toas, kui 6-7kesi :)
Püüan selle jutu mälupulga peale võtta ja ehk homme kuidagi blogisse üles panna, sest kui ma samas vaimus jätkan, siis laen vastasel juhul pühapäeva õhtul Birminghami jõudes nii pikad lugulood üles, et ise ka ei jaksa enam jälgida...
Kell on 23:08, püüan magama jääda, sest hiljemalt 7:30 on äratus, kell 8:00 hommikusöök ja 9:00 algab juba esimene presentatsioon..
No comments:
Post a Comment