Enne seda keeldus see arvuti minu teksti yles laadimast, sest vaitis, et mul on liiga palju erroreid yhe lehe peal ehk siis iga tapitaht oli tema jaoks viga ning siis ta arvas, et pigem ei lase mul nii vigast teksti yles panna, aga nyyd vist onnestub, aga nyyd lendan, sest 2 minuti parast algavad korvalmajas tanased presentatsioonid.
10.nov
Laupäev
19:09
HULL
Õhtusöök lõppes, meil on 20 min vaba aeg, et end valmis panna ja minibusside juurde koguneda, et HULL´i uisutama sõita.
Jah, ma mõtlesin juba ka selle peale, et äkki ei läheks, saaks rahus olla ja kirjutada, aga siis jällegi hakkas miski alarm tööle: „Kristi, lõpeta ära, esimest korda viiakse teid kuhugi välja teiste inimeste hulka ja saab midagi täiesti teistsugust teha ja sina ei lähe. Kirjutada saad homme bussis ka, kui taas 3-4 tundi tagasi Birminghami sõidate!“
Ühesõnaga, päevakava on väga tihe olnud, aga põnev. Ometi on meeleolu kuidagi väga imelik, äkki seepärast, et ilm on tõsiselt sombune, tuuline ja udune. Samas võib põhjus ka selles olla, et kuigi päev on hommikust õhtuni tegemisi täis, on siiski mõnes mõttes pingelangus ja võrreldes tavalise tööpäevaga on siiski natuke rohkem aega, et oma asju mõelda.Igal juhul tuleb siia sõites ja siin olles alati mingi nostalgiahetk peale, kui meel läheb kurvaks ja igatsen kõiki ning kõike...igas mõttes.
Eile bussis istudes jäi mul ka palju aega niisama aknast välja vaadatamiseks ja MÕTLEMISEKS, sest kalli läpaka aku sai poole tee peal tühjaks.
Seal ma siis istusin, vaatasin suurlinnade tulesid ja kuulasin oma kõrvaklappidega muusikat. Kui järg Jaan Tätte ja Marko Matvere lauluni jõudis:„Lind on taevas, kala vees, sina minu SÜDAMES!“
....mõtlesin oma asju ja äkki tundsin, kuidas pisarad mööda põski alla veeresid. Mida kauem ma siin programmis olen, seda enam tekib mul Alkeemiku tunne.
Kes seda raamatut „Alkeemik“ lugenud pole, siis see ei saa sellest võrdlusest aru, aga see on super hea raamat sellest, kuidas võib ju mõelda, et läheme laia ilma „õnne“ otsima ja et seal on kõik kõige parem, aga lõpuks avastame, et see kõik, mida kaugelt otsisime, on meie koduaeda maetud. Aga selleks, et seda mõista, on vaja kaugel ära käia.
Mul on sama tunne. Nii õige, nii õige on lause, et me otsime õnne silmapiiri tagant ning ei saa aru, kuidas tegelikkuses sellele iga päev otsa komistame. Ei, ma ei otsi siit õnne ega paremat elu. Ma otsin siit midagi muud ja see midagi muud on minu sees peidus ja ma ei oska seda veel kasutada.
23:14
Ma ei ole osanud kogu oma elu ja asju profiilis näha, minu rahutu hing on kogu aeg midagi muud otsinud, kuhugi mujale, ära siit, midagi teistmoodi – praegu, siin kaugel olles, midagi muud teges ja kogu oma elu teistmoodi elades saan aru, kui õnnelik ma tegelikkuses aasta tagasi olin. Kuigi sel hetkel ei osanud seda õnneks pidada – pigem oli see igav ja üksluine elu. Saan aru, et nüüd on juba liiga hilja, et midagi muuta, aga sellele vaatamata on mõtted sellised asjad, mida vahest ei anna juhtida ja need lendavad oma radu mööda.
Miks ometi ei osanud ma aru saada LIHTSALT OLEMISE jõust, et polegi vaja midagi erilist teha, kusagil käia, midagi tõestada – on vaja lihtsalt iseenda ja teineteise jaoks olemas olla ning võtta AEGA kõige jaoks, kes/mis kallis on. Muu ei olegi ju kokkuvõttes elus oluline. Kui ma olen vana ja kiigun oma kiiktoolis, lapselapsed ümber-ringi, vaevalt, et ma siis sooviksin, et oleksin rohkem tööd teinud või karjääriredelil kaugele jõudnud. Pigem sooviksin meenutada, kuidas sain olla koos enda jaoks kallite inimestega ja teha asju, mida armastan.
Naljakas, kuidas sündmused kui sellised on ju endiselt samad, aga vahepeal on minu enda vaatenurk ELULE natukene muutunud. Sama jutt reaalsusest, millest eile bussis istudes kirjutasin, et reaalsust ei ole olemas, on vaid meie enda antud tähendus olukordadele ja seda see tõepoolest on. Mis iganes pidi ma asjadele lähenen ja nendest sündmustest mõelda soovin, täpselt sellistena nad mulle antud hetkel tunduvad.
Vahest mõtlen selle peale, et kui minuga peaks homne päev midagi juhtuma ja minu praegune maine teekond saaks otsa, siis:
„Mida ma oleksin soovinud TEGELIKULT oma elus teha?“
Öeldakse, et see on üks parimaid meetodeid, mis aitab olulise ebaolulisest eristada. Minu selle programmiga liitumise otsus sündis just selle meetodi abil. Sest asjad läksid nagu nad läksid, ma ei saanud sinna enam midagi parata, ma sain edasi vaadata ja valida, et MIS NÜÜD SAAMA PEAKS? Ja kui endalt selle küsimuse küsisin, et kui ma end Eesti hulludes liiklusoludes kahe kuu pärast surnuks sõidan, siis mida ma soovin, et oleksin teinud, siis sai minu jaoks selgeks, et soovin, et oleksin vähemalt proovinud, sest muidu ei saa ma kunagi teada, mida see Aafrika vabatahliku programm endast kujutab. Ning see oli üks esimesi kordi minu elus, kus ma üritasin asja mitte mõistusega võtta, vaid usaldasin oma sisetunnet, mis oli antud juhul esimesest hetkest alates nii õige. Siiani, ma annan endale täielikult aru, olen olnud see loogiline mõistuseinimene ning kui kunagi Luule raamatust lugesin:
„Hinged viivad inimesed kokku, mõistused rebivad selle ühenduse ribadeks!“
siis tundsin, et mina olengi see „MÕISTLIK“ inimene, ratsionaalne, põhjuseid/tagajärgi kaaluv, asja analüüsiv – see kõik suretab tundeid ning ühel hetkel saingi aru, et olen vaid naeratav mask, kellel õigeid emotsioone polegi. Liigne tarkus suretab siirad tunded ja emotsioonid, see on nii tõsi, kuna mul oli kõigele loogiline, teaduslik põhjendus, ma tean ju seda kõike. Ma olin seda lugenud, ma olin sellest kõigest kuulnud, aga ma ei osanud kuulata iseennast, sest olin ennast selle virr-varri keskele otseses ära kaotanud.
Tõmblesin kõigis suundades korraga, teadmata, mida ma siis tegelikult soovin. Kõik tundus oluline ja tundsin, et kõikjal on vaja endast parim anda, samas ei pakkunud miski rahuldust ega andnud hingerahu.
Ma ei osanud enam kogu südamest rõõmustada, ma ei osanud enam isegi nutta – ma lihtsalt olin neutraalne, kõigiga kena, ja siis saingi aru, et midagi peab muutuma. Õigemini, ma ei pea, vaid mul on seda iseenda jaoks vaja, sest väärtused kui sellised hakkasid täiesti paigast ära nihkuma.
Ma tean ja saan aru, et kõik asjad on pidanud sedasi minema, sest vastasel juhul ei oleks neid kogemusi, arusaamasid jne, aga sellele vaatamata tuleb tunne, et mille kuradi pärast ei oska asju näha SIIN ja PRAEGU. Inimene õpib läbi oma vigade, asjad on vaja läbi kogeda, nendest enda jaoks järeldused teha, vajalik kõrva taha panna, ebavajalik selja taha jätta – kui kenasti see sedasi teoorias kõlab, kuigi reaalsuses jookseb juhe ikka päris sageli kokku, kus iseenda sees on nii palju vastuolulisi emotsioone, millega lihtsalt ei oska midagi peale hakata, sest mitte midagi ei saa aru.
Tarkadest tsitaatidest pole kasu, kuigi nad kõlavad kenasti ja jätavad minust ülimalt haritud ja intelligentse mulje, aga see pole enam eesmärk. Miks „enam“ ? Sest tunnistan ausalt, tarkus ja intelligentsus on mingil hetkel tundunud kui omaette eesmärk, kuigi praegu saan aru, et pigem soovin oskust kõike iseenda jaoks võimalikult lihtsaks teha.
Kuigi ma Jumalasse kui sellisesse ei usu, usun siiski millessegi, ja antud kontekstis on meelerahu palve igati kohane:
„Palun anna mulle meelerahu, et leppida asjadega, mida ma muuta ei saa. Julgust muuta asju, mida ma saan ja OSKUST nende vahel vahet teha“
Mul ongi see periood elus, kus nii paljude asjadega on vaja leppida ja neil minna lasta, sest tagantjärele ei saa midagi muuta. Aga see oskus, et kuidas neil siis ikkagi vahet teha – seda on mul vaja veel lihvida.
Kell on 23:44 saanud. Nagu vahepealsest kellajast näha, käisime vahepeal HULL´is uisutamas ja jõudsime pisut peale kümmet tagasi.
Hommikusöök on 8:30, nii et ega see öö ka väga pikk ei tule, aga see on normaalne. Mõtteid on palju, sest praegu kirja pandud mõtted on vaid need, mis täna kogetud/nähtud sündmuste mõjul on tekkinud, aga need sündmused ise... näiteks dokumentaalfilm Aafrikast, kuidas pisikese linna haiglas sureb igal nädalal vähemalt 80 inimest AIDSi: nendel inimestel ei ole tööd ega raha ega tervist ega ravimeid ega mitte midagi.
Meil on see kõik olemas, aga me oska seda hinnata, sest ELU kui selline on ju loomulik nähtus. See on meie jaoks normaalne, et me oleme elus, et meil on koht, kus magada ja et meil on toit, mida süüa.
Miks on mul kogu aeg tunne, et õnnelik olemiseks on midagi erilist vaja, kui tegelikult ei ole ju – see on minu otsus, see on minu hoiak ja see on PRAEGUNE HETK, sest see on ainus kindel asi, mis mul siin elus on. Eilne on läinud, homset ei pruugi kunagi tulla, nii et ega siit palju enam järele ei jäägi.
Ok, kohe on südaöö...pakin oma arvutikese kokku ja lähen magama ära.
No comments:
Post a Comment