Kui pikk on päev?

Täpselt nii pikk vist, kui pikaks ta ise teha, kuigi jah - ka Inglismaal on ööpäevas 24 tundi.
Ainus küsimus on selles, mida selle ajaga peale hakata.

Thijs´i juttu täna lõpuni teha ei jõua, sest see soovib natukene ajutööd, aga mu aju enam nii hilja õhtul peale sellist päeva ei tööta.

Hakkasin just täna mõtlema, et olen seda traditsioonilist päeva kirjeldamist nii väga vältinuda üritanud, et ega polegi vist kuhugi kirjutanud, et kuidas see siis praegu tegelikult välja näeb. Muudkui kirjutan, et taas väsinud ja väsinud .... praegu oli sama plaan, aga kuna hambaid pestes läks suurem uni ära, siis kiire ülevaade, millest ma siis kogu aeg väsinud olen.

5:50 äratus, hommikusöök, lõuna kaasa pakkimine jms tradistiooniline hommiku värk
6:30 astume uksest välja
6:42 Tennyson Road´i peatusest nr 57 või nr 60 buss
6:52 astume kesklinnast bussist maha ja algab kiire "jalutuskäik"
7:06 kesklinnast nr 9 buss
7:50 astume bussist välja, jalutame umbes 6-7min, et lattu jõuda
8:00 jõuame lattu, vahetame riided ja hakkame tööle
12:00-12:30 lõunapaus
12:30-16:30 töötame taas
u 16:40 nr 9 buss kesklinna
u 18:00 nr 57 või 60 buss
u 18:20 TAGASI KODUS

Soe duss
Õhtusöök
Presentatsioonid, koosolek vms.

Täna õhtul olid bussid täis ja ootasime linnas päris kaua, nii et ajakava oli selline
18:35 Tagasi kodus
19:00 väljasõit Planet Aid´i majja presentatsioonile
22:04 jõudsime tagasi ja praegu ongi kell juba 22:24

Igal õhtul mõtlen, et proovin natukene varem magama minna, et ehk siis ei ole nii surm ärgata, aga ainult mõtteks see jääbki ja üldiselt siiski enne 23 magama ei saa, sest vahest tahaks natukene muid asju ka teha - noh, minu jaoks on selleks "muuks tegevuseks" peamiselt kirjutamine ja voodis lugemine.
Aga ausalt ka, väsimus on meeletu. Kui hommikul tööle jõuame, oleme juba päevast väsinud ja kohati mõtlengi, et ma ei saa aru, kas ma olen väsinud sellest tööst kui sellisest või sellest igapäevasest reisimisest, sest päevas kulutame kokku vähemalt 3-4 tundi ühest punktist teise punkti saamiseks. See ei ole normaalne, aga õnneks on see ajutine. Kõigest 3 nädalat veel ja saame jõuluks koju. Ma tõesti ootan seda juba ...

Naersime täna, et oleme nagu need primitiivsed koopainimesed: magame, sööme ja töötame.

Aga tegelt ei ole asjad enam sugugi nii naljakad, sest rahvas on väsinud. Nagu tõsiselt. Nii meie maja rahvas, sest nüüd on kõigil pea kaks kuud Gaia´t selja taga ja see ... seda ei saagi kirjeldada, kes on ise selle läbi teinud, saavad aru, millest ma räägin. Kes ei ole, siis seda ei saaa kahjuks sõnadega edasi anda. Aga ka mehed laos on näost ära ja otseses mõttes väsinud. Kõigil on kõigest suht kopp ees ja kuigi praegu on mul suht hea olla, sest mulle tõsiselt meeldis see tänane presentatsioon, aga enamik päevast olin väga tujust ära.

Põhjust nagu ei olnudki, kõik oli sama, mis eile, aga ma olin terve päeva hästi kurb ja oma mõtetes kusagil mujal ära. Tean, et vahest on selline periood vältimatu. Mu süda oli hommikust saadik nii paha, et bussis magamine ei õnnestunud ja kui enesetunne ei ole hea, siis on automaatselt ka kõik ülejäänud asjad halvad, teised inimesed käivad närvidele jne jne.

Mingi hetk ma ei soovinud enam oma mõtteid kuulata ja panin Hans Nussholdi endale rääkima, kuidas mehed ja naised on ikka nii erinevad. Et mees soovib kõige rohkem seda, et naine teda austaks ja tunnustaks. Ning et naine soovib seda, et mees ütleks, kui väga ta oma naist armastab. Ja siis see jutt, kuidas tema elu kõige hullem aeg oli see, kui ta oli housewife ning pidi majapidamise ning laste eest hoolitsema.
Naljakas, mu tuju oli nii sitt ja Hans tegi selle suht lühikese ajaga palju paremaks, ma tõesti ei tea, mida ilma nende plaatideta teeksin - kindlasti saaksin hakkama, aga koos nendega on palju kergem.

Ja muidugi, nagu ma ka eile Thijs´i puhul kirjutasin. Nende inimeste presentatsioonid, kes on selle programmi edukalt lõpuni teinud, mille alguses meie praegu oleme, aitavad seda perspektiivi näha, kuhu kogu see jama: leafleting, ladu jne ... loodetavasti välja viib.

Praegu on meie majas üks Portugali tüdruk Natasha (25), kes tuli Indiast ja on praegu Norra koolis õpetaja, et koguda lisaraha oma Camp Future jaoks, sest ta tahab Hiinasse minna.
Täna õhtul oligi tema esitlus ja see, kuidas ta säras ning kõigest sellest rääkis, mulle nii meeldis. Ausalt ka, ta oli nii väga hingega asja juures ning tema isiksuslik areng ning see, kuidas ta asju ning maailma nüüd näeb. Tagasi tulime ühes autos, mul oli nii palju küsida ja nii palju oleks veel küsida ja rääkida, aga aega ei ole. Natuke siiski rääkisime ja sain mõned hästi head mõtted, aga täna pole aega seda kirja panna.

Mis on üks suurimaid väärtusi siin elus?
AEG

... ausalt ka, sest mul võib-olla palju raha ja maailma ilusaimad asjad, aga kui mul pole aega, et neid nautida. Kui mul pole aega seda kõike endale kallite inimestega jagada, siis pole neil asjadel ju mõtet. Kui mul pole aega, et aeglaselt süüa. Kui mul pole aega, et õues jalutada ja värsket õhku hingata.
Kui mul pole aega, et mõelda !!! .. ja see mõttekäik ei ole vaid GAIA kohta, vaid üleüldiselt. Mul ei ole aega iseenda ja endale kallite inimeste jaoks ....mis elu see selline on?? ....

Kasvõi praegu, ma tahaksin sajast asjast veel kirjutada, aga ma ei saa, AEGa ei ole, sest kell on juba 23:03 ja vähem kui 7 tunni pärast heliseb juba kell, nii et tjaaaaaaahhhhhhhhh. Ilusaid unenägusid!