Kui töö kisub igavaks ja nõmedaks

...siis tuleb lollusi tegema hakata. Tõsiselt ka, see peab paika. Eile, kui mul kõigest täiega siiber oli ja hakkasin seda ladu vaikselt vihkama, mõtlesin päris pikalt - mida ma siis teha saan, et see olukord iseenda jaoks talutavamaks muuta. Tõsiselt ka. Fakt on see, et ma ei saa midagi muud peale iseenda ja oma hoiaku muuta, nii et seega pean ka vastuseid otsima mitte väljastpoolt, vaid seestpoolt.
Ja täna mulle meenus.

Ise ma ju natuke aega tagasi kirjutasin kokku targa jutu sellest, kuidas need tööpäevad, mis naeruga mööduvad, on alati mõnusad ja töö ei tundu üldse hull. See ongi põhjus. Peale Olga lahkumist oleme tööd teinud ja naermise täiesti unustanud - oleme tõsised tööinimesed. Kusjuures Olgaga oleme paar korda kirjutanud. Ta on oma otsusega väga rahul. Tal on juba nii elu- kui töökoht ja ta on õnnelik, mis on ongi peamine kogu selle asja juures ju.

Noh, mitte nüüd väga tõsised, aga võrreldes varasemaga naerame palju vähem ning jõudsin järeldusele, et see on kindlasti üks olulisematest põhjustest, miks mega kopp ees oli ja töö nii nõme tundus.
Täna Dave ütles (minuga koos pildil), et sobin nende kollektiivi ideaalselt, sest firma nimi om GREENWORLD ehk siis roheline maailm ja et oma olekuga olen ka nüüd lõpuks roheline :)

Nagu tänastest fotodest näha, otsustasime taas endisteks muutuda ja lollusi tegema hakata. Sama töö saab tehtud, ainult kergema vaevaga, sest ei pane tähelegi, kui päev juba läbi.
Noh, oma osa hea tuju loomisel oli kindlasti ka selles, et üle pika-pika aja paistis ilus soe PÄIKEne ja selle asemel, et oma soojendusega toas süüa, sõime peaaegu õues.

Nii hea ja soe oli. Ma armastan päikest, tõesti armastan ning olgem ausad, see on üks paljudest põhjusest, miks ma Aafrikasse minna soovin.


Tänane õhtu oli ka igati normaalne, jõudsime enne seitset, sõime õhtust ... soe duss, peale mida on võimalik end taas inimesena tunda.
Seejärel hakkasin siia blogisse fotosid üles laadimine ja mõtlesin väga vara voodisse lugema kobida, aga siis mulle meenus, et Natacha on veel siin - ta sõidab öise bussiga Londonisse, et sealt hommikul tagasi Norra lennata.

Läksingi siis kiiresti-kiiresti elutuppa ja viimased tund aega ajasin temaga juttu, sest võin olla küll mega väsinud ja nii edasi ja nii edasi, aga patt on sellist juhust kasutamata jätta. Lihtsalt, et ma ei viitsi alla minna, kuigi selliste kogemustega inimene istub meil elutoas diivani peal..ainuüksi mõte sellest tundus tobe.

Sellest vestlusest mõned tema ideed/mõtted, mis enne narisse ronimist jäädvustada soovin.

• Kuigi ma kuulsin kõigi käest igasugu infot ja nägin, kuidas paljud loobusid, oli mul kogu aeg põhimõte, et ma soovin ise kohale minna ning näha. Ma saan küll teiste kogemusi kasutada, aga oma kogemused saan vaid ise luua, nii et alati tegin ise oma otsused.

• Programm on õpetanud mind asju teise nurga alt nägema, ma olen palju rahulikum ja paindlikum. Ma ei mõtle ega plaani enam nii palju kui varem. Olukorrad, millest varem oleks paanika lahti olnud, ei häiri mind enam sugugi, reaktsioon on muutunud.

• Pisiasjad on need, mis muudavad nii palju. Soe tuba ja õhtuti kuum duss. Hommikul kell 7 päikesetõusust roosa taevas Norra kooli ja kõrvalasuva järve kohal.

• India naistelt õppisin seda, kuidas isegi peale elu kohutavamat päeva siiski naeratada. Minu suurim soov on peale Hiina Camp Future perioodi tagasi Indiasse minna. Mulle meeldiks seal töötada, sest ma ei saa ju eluaeg vabatahtlik olla, sest ma vajan ju siiski ka raha - palju ei ole vaja, aga midagi siiski, nii et eks paistab. Enne pean aga Hiinasse jõudma, alles siis saan hakata plaanima, mis peale seda saama peaks.
  

• Põhjus, miks ma lihtsalt ei saanud loobuda, oli selles, et siis ma ei oleks ju kunagi teada saanud, mis kõik oleks võinud olla. Tõenäoliselt oleksin oma ülejäänud elu mõelnud, MIS SIIS, KUI ...
  

/Natacha Moitinho (25) from Portugal/