Roosade kübaratega KAUBOI´d

* * * * * * * * *

Kujuta ette, et sa oled Poola rekkajuht, kes on just Inglismaale jõudnud. Sa ei oska sõnagi inglise keelt.
Sa tead vaid aadressi, kust saad endale terve rekkatäie riideid. Sinna jõudes saad aru, et polegi nii kerge käte ja jalgadega selgeks teha, et su autol on üks kumm tühi, et sa soovid korra ära käia, et see terveks teha ning siis tagasi tulla. Üks mees vaatab sulle arusaamatult otsa ega saa mitte midagi aru, mida sa talle öelda tahad. Seejärel viipab ta sulle käega ning kutsub kõrvalasuvasse hoonesse ...


Sinna jõudes näed kahte roosa kübaraga tüdrukut, kes näevad välja nagu klounid. Aga sekund hiljem saad aru, et sind viidi nende juurde lootuses, et need neiud saavad sinust natukene paremini aru.
Sa ei ole vene keeles väga hea, aga suudad end väljendada ning sinu suureks üllatuseks töötavad Inglismaa riiete pakkimise laos naljakate kübratega tüdrukud, kes räägivad ka vene keelt.
Oled pisut üllatunud ning kui oled suutnud oma jutu edasi öelda, küsid enne lahkumist, kust need tüdrukud pärit on, et vene keelt oskavad. Esimene roosa kübar naerab ja ütleb, et s estonii ja teine, et s latvii. Sa ei saa eriti hästi aru, miks nad veel nii rõõmsad on, kui on tulnud nii kaugelt siia kõledasse lattu sellist tööd tegema.

Vot täpselt selline mulje meile jäi, kui järjekordselt Grahamile ühe Poola onu juttu tõlkisime, sest ega need rekkajuhid ei tea midagi Greenworldi ja Gaia koostööst, et oleme Aafrikasse minevad vabatahtlikud, kes töötavad seal laos ajutiselt.

Neil onudel jääb üle vaid vaadata ja imestada, sest ega nad ei tea ka seda, et meil ongi tavaks iga päev mingeid lollusi välja mõelda ja naljakaid asju kanda.

Praegu on mul kauboi periood, leidsin ühest kotist roosa kaabu ja natuke aega hiljem leidsime peaaegu samasuguse, mis Livale pähe sai.
Ilma nende vidinate ja naljata oleksime vist ammu otsad andnud (või vähemalt väga masenduses selle töö pärast), ausalt ka, sest oleme praegu mõlemad parajalt tõbised, köhime ja nuuskame teineteise võidu ning pea alaspidi olla ei ole sel hetkel kuigi lõbus, aga täna on juba parem kui eile, nii et elame üle ... võiksime ju koju jääda ja ühe päeva haiged olla, aga ei raatsi, sest siis ei saa ju raha. Väga lihtne süsteem - kui tööd ei tee, siis raha ei saa - see on normaalne ning seepärast me ei saagi endale eriti haigust lubada, sest selle kogu vajamineva raha kokkusaamine on ikka päris keeruline.
Ma ei teagi ausalt öeldes, mis see seis praeguseks on, aga täna kell 20:00 saan teada, sest meil on taas Status Meeting, kus arutame kõigi inimeste raha-asjad ükshaaval läbi.
Eks siin on nagu päris eluski, et kes olid varem siin, need said ka parematele kohtadele jaole. Need, kes hiljem tulid ja ainult leaflet´ivad. Olgem ausad, neil on ikka päris sitad seisud, kui sedasi otse öelda.
Kui me tulime, siis oli süsteem juba paigas, et kes on co-driver´id ehk siis juhi kõrval kaardilugejad. Kes juba kord co-driver olnud, see hakkab ka collectima ehk siis neid kotte kokku koguma, mis inimesed tänavatele panevad. Nüüd tuli juurde sightfinding, mis on üks tasuvamaid töid terves Gaias ning see on sisuliselt riiete kogumiskonteinerite jaoks uute kohtade otsimine, lepingute allkirjastamine jne.
Need, kes juba algusest peale kaarti lugema said, saavad nüüd seda teha jne - kui otsast minema saad, siis ongi olemas. Seal, kus on, sinna tuleb juurde, loogiline.
Tulemuste vahe on väga hull, sest endiselt on see, et keskmine tulemus leaflet´imisel on alla 20 koti päevas, samas kui juhid ja co-driverid ja ka meie laos, saame 40 kotti päevas ehk siis rohkem kui poole rohkem. Eks kogu süsteemi kohta oleks palju kirjutada, aga samas annan endale täielikult aru, et kõik on siiski sinus endas ka päris palju kinni, et kes kui palju initsiatiivi üles näitab, lisavõimalusi otsib jne. Tjahhhh, võtan ühel päeval aja ja kirjutan kõigest nii, nagu see mulle antud hetkel tundub, praegu ma ausalt öeldes lihtsalt ei viitsi oma aega ega energiat selle korraldusliku ja sisulise poole kirjeldamise ning analüüsimise peale raiskata.

* * * * * * *

Kui ka pühapäeval läbi lumesaju meie majja jõudsin, siis oli omamoodi olukord, mis tagantjärele mõeldes on naljakas, kuid sel hetkel päris ebameeldiv.

Meil ei olnud majas elektrit, õigemini lambid põlesid, aga üheski stepslis ei olnud elektrit, nii et ei mingeid telekaid, arvuteid, veekeetjaid ega midagi. Seega, ei mingit Internetti. Meie tuba oli külm nagu hundilaut ning lisaks olid kõik meie kolm külmkappi ja ka teised kapid toidust täiesti tühjad.
Noh, midagi muidugi oli, nii et ega me näljas ei olnud, aga lihtsalt imelik oli, kui kõikjal vaatas vastu TÜHJUS.

Tavaliselt on poes käimise päev esmaspäev ja vastavalt vajadusele siis nädala sees ka üks kord, umbes nii see käib.

Kogu süsteem on selline, et kõik võivad kõike võtta - ses suhtes on täpselt nagu kodus, ainult et asju on 10x rohkem ja valik on suurem.

Õhtusöök on ainus, mida kõik koos korralikult laua taga sööme. Hommiku- ja lõunasöök on enda valik. Noh, poenimekirjas on ikka teatud asjad, mitte nii, et lähevad ja suvaliselt ostavad, aga ei saa kurta, ma usun, et enamik meist söövad märksa paremini ning korralikumalt, kui nad üldse kunagi söönud on.







..... peale poeskäimist näevad meie kapid välja umbes täpselt sellised ning lisaks on eraldi veel sahver puuviljade/juurviljade jaoks jne, aga üldine süsteem peaks nüüd arusaadav olema ma loodan :)

... 3 minuti pärast pean all koosolekul olema ning kahtlen, kas peale seda arvuti taha tulen, proovin vara voodisse minna, sest hea uni on ainus ravim halva enesetunde ja väsimuse vastu, mis minu teada peaaegu alati töötab.