Sunday, November 18, 2007

VIP´ide nädalavahetus ja katkine lennuk :):):)


Shalll-la-la-la-laaaaa ... Holiday Inn ...
Ema soovis laupäevaks hotelli tulla, et ise puhata ja et meil oleks natuke rohkem ruumi ning õhku. Ta toal pole häda midagi, aga see on ikka nii ülipisikene, et tõesti üksi elamiseks mõeldud, kui ta ärkab ja toas liikuda tahab, siis see tähendab, et ma pean tema voodi eest maast voodisse ronima, sest muidu pole ruumi, et astuda. Omamoodi on see naljakas ja saab hakkama, aga hotelliga muidugi võrrelda ei anna.

Elame siinsamas selle pargi kõrval (kus ma reedel jalutamas käisin) hotellis, õigemini elasime, sest praegu on kell juba 12:35 ja meil on check-out tehtud, aga hotellis kui sellises saame ju edasi olla. seda enam, et mul on 24h WIFI paroolid ostetud ning seega istumegi oma "office´is", õigemini all fuajees diivanite peal.

Hotell ja siin elamine: ilus, puhas, korras, avar tuba, buffee hommikusöök - ma võiks vist kogu aeg hotellis eladagi, kui võimalus oleks. Noh, kui n-ö päris kodu ei ole :) Reisimisel ja reisimisel on suur vahe, ses suhtes, et kuidas sa reisid ja kus peatud. Sellest olen juba tükk aega tagasi aru saanud. Siiski, olulisem, kui koht ja hotell, on kahtlemata seltskond ...

Ema läks praegu parki jalutama, mina istun ja loen ning siis jupphaaval kirjutan, kuigi ma ei ole üldse kindel, kas selle jutu praegu ka üles laen ... ehk on palju lõbusam see alles koos fotodega üles panna, aga fotoka juhe on Birminghami kodus. Minu kodu on seal, kus ma parasjagu peatun, kuigi eks kõigi kodude kõige kodum on ikka Lopa.

Eilne õhtu oli ses suhtes lahe, et Kadi tuli peale tööd meie hotelli külla: vaatasime telekat, sõime viinamarju, jõime veini, ajasime juttu, tegime lollakate nägudega fotosid, ta õpetas mulle, mis minu fotoga tegelt teha saab ja avastasin must-valgete fotofe tegemise võlu, ning kell 23:30 saatsin ta bussi peale. Ta läks kesklinna oma koju ära, ei hakanud meie juurde ööseks jääma, kuna pidi hommikul kesklinnas tööl olema ning siin on bussijuhtide streik, nii et ta ei julgenud lootma jääda, et äkki jõuab õigeks ajaks tööle.

18.nov
Pühapäev
16:50
Dublini lennujaam

Taas olen kõigist kontrollidest läbi tulnud, kõik dokumendid ja muud jamad on korras ning nüüd ootan vaid seda, et värav B28 avataks ja saaks tagasi oma Birminghami koju lennata.

Nagu tavaliselt ei tasu WIFI levialast unistatagi. Hotellis saime kasutada, sest ostsime selle 15 eurose ööpäevase kasutusloa. (17:10 ikka ja alati esmalt teises viga otsima, praegu avastasin, et minu arvuti Wireless nupp oli lihtsalt OFF olekus ja see oli põhjus, miks ei saanudki WIFIt olla. See on küll tasuline, nagu tavaliselt, aga täiesti olemas, nii et minu ennatlik järeldus, et nagunii ei ole .... hmmm, huvitav see inimloomus ikka)

Selline blaaa-blaaa mõttetu jutt, kirjutan praegu lihtsalt kirjutamise pärast, sest midagi targemat pole anyway teha, nii et sorry .... aga selliseid mõttetuid kirjutamisi võib ka vahest olla.

Lihtsalt, ma ei kannata seda traditsioonilist olustiku kirjeldust, et nüüd ärkasin üles ja sõin, seejärel tegin seda ja seda.

Ah jaaa, see on küll oluline, et meie kallis Olga lahkus Planet Aid´ist ja seega jääme Livaga kahekesi lattu alles ning meie naerusuu jättis meid maha. Tegelikult tean seda ammu, et ta pidas plaani lahkuda, kui võimalus tekib. Olga ülikooliaegne parim sõbranna elab ja töötab Londonis ning nad on juba mõnda aega arutanud, et ehk Olga kolib tema juurde ning hakkab hoopis midagi muud tegema.

Siiani oli elamispinnaga mingi probleem ja ta pidi jõuludeni ikka siin olema, aga reede õhtul on ta mulle kirjutanud, et läheb koos ülejäänud Planet Aid´i rahvaga koos Open Weekendile Londonisse ega tule tagasi. Veel kirjutas, et hakkab meid väga-väga igatsema ja soovib kindlasti ühendust hoida, sest usub, et ma olen see inimene, kes sobib sõpruseks. Selle lause kirjutasin meelega sedasi, sest Olga inglise keel on kohati veel ikka väga konarlik, nii et tulevad naljakad laused. Aga kui arvestada seda, et 4 kuud tagasi, kui ta Inglismaale tuli, ei osanud ta peaaegu üldse inglise keelt, siis igati tubli.

Põhjuseid, miks ta otsustas selle Aafrika programmi pooleli jätta, on palju ning kuna ma neid kõiki küll tean ja olen temaga koos pikalt arutanud, ei ole keelelistele erinevustele vaatamata minust ilus neid sedasi avalikult arutama hakata, nii et bye-bye meie kallis Olga, hakkame sinust puudust tundma.

Aga ses suhtes olen Olgaga päri, et ega see suhtluse lõppu ei tähenda, sest kui on õige sõprus, siis ei loe vahemaa ega riigipiirid. Mina usun, et sõbrad võivad ka nii lühikese ajaga tekkida, kui on ÕIGE INIMENEJ ning ma olen endiselt seda meelt, et see on nii väike maailm, kus me elame ja et ületamatuid vahemaid ei ole olemas.

Kell on 17:10 pardale laskmine algas, ma lähen nüüüüüüüddddd ...tsauuuuuu Dublin, kunagi näeme..

18:07
PIME TAEVAS

Meie lend hilines üle poole tunni, nii et alles nüüd saime õige kõrguse kätte ja on luba elektrioonilised seadmed taas kasutusele võtta.

Kuulasin oma kallist „Freedom“ laulu, see on lahe lendamise muusika ja nüüd laulab Kelly Clarkson mulle: „Fly away and break away, I spring my wings and I learn how to fly .... out of the darkness and into the sun ...“

Aga jah, lennukil oli midagi viga, tegi hullu häält, kui liikuma hakkas, selline kõva kõrvulukustav undamine. Siis parandati midagi, vabandati, et lend hilineb, kuigi kuidagi kõhe on olla lennukis, mis just nats aega tagasi päris korras ei olnud. Autoga on ok, sõidame natuke edasi ja vaatame, mis teeb, vajadusel peame uuesti kinni ja kontrollime, aga lennuk nagu vähe teine riistapuu. Ilm on vihmane ja igas mõttes sompus, õhk siin pealpool pilvi on ka kuidagi auklik, sest lennuk raputab päris kõvasti.

See ei ole üldse mõnus tunne, aga eks see on mu enda peas kinni, et ebamugav hirmu ja teadmatuse tunne halvab mõtlemise....oih fuck, hullult raputab, need stjuardessid on vahekäigus selle serveerimise käruga täiesti hädas, sest raske on kohvit kallata, kui lennuk täiega hüppab.

Kui ma ei mõtle, et minu all on niiiiiiiiii palju tühja maad, õigemini õhku, siis pole ehk hullu, nii et ma püüan nüüd teemat vahetada ehk, sest magama pole mõtet jääda, kui 25 minuti pärast juba Birminghamis kohal oleme.

Lugesin just AerLinguse „Cara“ ajakirja. Dubai – olen viimasel ajal millegi pärast koduvalt selle peale mõelnud ja see on üks koht, kuhu kindlasti minna soovin. Praegu aga jäi pilk selle artikli peale pidama, mis räägib sellest, kuidas Tiger Woods´i nimest on saanud mooda marketingi fenomen. Tema nime on kasutatud ...uups, piloot räägib taas midagi ja palutakse kõik asjad välja lülitada, oma kohtadele istuda ja turvavööd kinnitada???

21:10 Minu kallis tuba Birminhgamis Tennyson Road´il...selle Woodsi kohta veel nii palju, et Tiger Woods avas Dubais omanimelise Glofi keskuse, mille suurus on 60 000 square foot´i, seal territooriumil asub 370 eksklusiivset villat ja lisaks golfi akadeemiale on olemas boutiqe-hotell, kus lisaks kõigele muule asub 80 sviiti.

Praegu otsisin netist natukene lisainfot /www.tigerwoodsdubai.com/, sest fotod, mis seal ajakirjas olid - no comments, väga uhke kompleks on püsti pandud. Vaatasin neid pilte ja mulle meenusid minu unistuste raamatud :)

No comments: