Starbucks Coffee

Birminghami kesklinna Starbucks Coffee II korrus

Ma ei tea, mis eraku alged minus peidus on, aga kui on valida, kas minna koos kõigi teistega ja teha asju üheskoos või tulla üksinda kuhugi mujale ja teha seda, mis mul endal pähe tuleb, siis enamikel juhtudel ei pea ma isegi pikalt mõtlema, vaid tean – olen pigem

KASS, KES KÕNNIB OMAPEAD.

Linnatänavad on umbselt inimesi täis, rahvas shoppab, sööb, hängib niisama ringi ja tormab kuhugi.

Mul läks hulk aega enne, kui suutsin leida kohviku, kus on istumiskohti. Noh, jalutasin sellest kesklinna päris keskusest natuke maad lihtsalt välja, sest ma ei tea, kas viga on minus, aga see melu ja lärm ja sagivad inimesed mõjuvad rusuvalt ning väsitavalt, nii et taas – kui on valida, siis minu valik on pigem vaikus.

Praegu olen küll rahul, sest siin on tõeliselt mõnus. Hästi mugav tugitool, mõnus muusika ja vähe inimesi.
Ühes lauas istub keskealine mees ja loeb raamatut. Teises lauas 2 poissi ja 2 tüdrukut, aga nad on ka sellised hästi omaette ja pigem pooleldi sosistavad kui räägivad liiga kõvasti.

Joon oma Hot Chokolate Toffee Nut´i ja vaatan, kuidas õues on PÄIKE korraks välja tulnud, aga näed, kui hundist räägid, siis juba ta läinud ongi ja ilus ilm asendus hetkega tavapärase halli olekuga.

Avastasin just, et olen oma läpaka stepsli (siin on seinas, mitte 2, vaid 3 auku:), nii et saan kirjutada täpselt nii palju kui aku peab, aga usun, et sellest piisab. Ju see on siis lihtsalt märguanne, et rohkem pole vaja.

Aga meeldiv üllatus on see, et lisaks viiele tasulisele ja parooliga kaitstud WIFI levialale on siin olemas üks täiesti TASUTA Wifi, nii et voilaaa, see on midagi uut ....

Võiksin ju ka kodus office´i laua taga istuda ja kirjutada, aga see poleks üldse sama. Asi on keskkkonnas, nagu T alati ütleb:

„Sina ei saa ennast muuta, keskkond sinu ümber muudab sind, aga keskkond on sinu enda valik!“

See kehtib ka kirjutamise puhul, et sel hetkel, kui majast välja natuke teise keskkonda saan, siis tekivad automaatselt ka paremad mõtted ja „vaim tuleb peale“. Eks see ongi peas ja mõtlemises kinni. Ma sisendan endale juba ette, et kui ma seal toasussides oma pisikeses hallis kahe nariga residentsis istun, kus kardinate asemel on tekk akna ees, siis ei ole just kuigi inspireeriv ümbrus ega enesetunne.

Kui pea kogu nädala kui tondid ringi tatsame, siis vajame vahest ilusad olemist. Noh, ega meie välimus nüüd nii hull ka pole, aga naisterahvaste kohta oleme ikka üldse mitte naiselikud – ei mingit meiki, ehteid, juuste sättimisi, kõrgeid kontsi ega ilusaid riideid.

On vaid tossud, teksad, seljakott, must jope ja pakkimisest katkised sõrmed. Kõike seda arvesse võttes on lihtsalt vaja end vahest natuke kenamini riidesse panna ning oma välimusega natukene vaeva näha, et end taas normaalse inimesena tunda ja eks see on ka peamine põhjus, miks juba põhimõtte pärast vabal päeval majast välja soovin.

Teised tulid ka kuhugi keskusesse, läksid mingit näitust vaatama ja niisama ringi rändama. Osadon ka ka omapead, nii et ses suhtes on lahe – kõik suudavad iseendaga hästi läbi saada ja vajadusel endale tegevust leida ega vaata viltu, kui kellelgi on teised eelistused.

18:26
Enne alustasin veel ühe teise jutu trükkimisega, millest tuleb loodetavasti paari päeva jooksul kena ja terviklik igati kasulik jutukene, ja siis saigi läpaka akukene tühjaks.

Avastasin, et tegelt on päris hea, kui polegi plaane, sest siis ei saa mingid plaanid luhta minna.

Igati mõnus päev oli, kusjuures kõik tuli nagu iseenesest. Nägin, kuidas Ausra hommikul pargis jooksmas käis ja juba siis käis korra mõte peast läbi, et tahaks ka, sest pole nii kaua jooksnud. Kuna jõudsid valges koju tagasi, siis jõudsin pealelõunal kenasti jooksma. Väga suur park, kõnnitee kõrval rohelise muru peal on hästi hea pehme joosta ja vaatamata sellele, et pole vääääääga kaua end sedasi liigutanud, jaksasin päris kaua järjest joosta.
Ja kõik mu kapp on korras ja üldse on igati mõnus pühapäev olnud ja nüüd, kui selle jutu lõpuni kirjutan, siis hakkame Kadriga taas filmi vaatama ja siis ongi juba magama minemise aeg käes.