Hommikumantel

Tegin silmad lahti ja vaatasin kella, mis hakkas kohe 8 saama. Miski mu sees - nagu tavaliselt :) - ütles, et peaksin üles tõusma ja tegutsema hakkama.
Siis ei aja oma nädalarütmi väga segamini ja päev on pikem ning nii saan õhtul ehk normaalsel ajal magama ega ole esmaspäeva hommikul kell 5:50 tõustes nii väsinud.
Proovisin korra oma mõttekäiku kõrvalt vaadata, uskumatu tegelane ma ikka olen. Mida ma plaanin nagu segane? Kellele see vajalik on - mulle igal juhul mitte? Miks ma ei suuda ilma mõtlemata lihtsalt voodis lamada, lakke vaadata ja olla õnnelik, et on pühapäev ja ma ei pea välgukiirusel oma narist alla ronima. Ei, mul oli tunne, et peaks hakkama tegutsema. Mida tegema, seda ma ei tea ??!!!

Õnneks oli teine osa minust seda meelt, et kristi kallikene, püüa nüüd rahulikult voodis olla, täna on pühapäev ja sa sul ei ole vaja mitte kui midagi teha, kui sa ise ei soovi.
See on ainus päev nädalas, kui ei pea isegi kella peale hommikust sööma minema, vaid kõik on enda vaba valik.

Lugesin umbes 15 minutit voodis lamades raamatut, seejärel üritasin aru saada, mis ja miks mul peas ringi keerlevad, ja järgmine asi oli see, et tegin kell 11:00 silmad lahti.

Nii et praegu, kui kell on 11:30 tulin just dussi alt ning istun HOMMIKUMANTLIS oma toas laua taga. Mida ma täna teen, seda ma veel ei tea. Tean vaid seda, et .... hmmm, tegelt ei tea midagi muud, kui et tõenäoliselt on ainus kindel asi antud hetkel see, et panen end riidesse ja lähen söön hommikust ning eks siis paistab, mis edasi saab.