Kõik ei ole KULD, mis hiilgab ....

See pealkiri tuli täiesti lambist selle foto peale, mille esimesena siia üles laadisin. See on stiilinäide tänasest päevast, kuidas me oleme vahest ilusad töölised :)

Aga eks sisuliselt soovin lihtsalt alustada mõttega, et tõesti
EI pea olema "KULDses" olukorras või omama "KULDseid" asju, vaid särada võivad ka täiesti tavalised asjad ning situatsioonid.

Kui eile oli selline hall ja rutiinne päev, mis venis lõputult pikaks ning õhtuks olin nii väsinud, et ise ka imestan, kuidas ma üldse siia midagi kirja sain pandid, siis tänane on tõestus - PÄEVAD EI OLE VENNAD !!!

Meil on selja taga väga lõbus tööpäev, kuigi midagi erilist nagu ei juhtunudki. Ise tegime selle lahedaks vist ... noh, nagu fotolt näha, siis väikesed lisandid aitasid sellele kaasa, aga eks hea uni teeb imesid ning täna öösel magasin väga hästi, nii et ärkasin lausa ilma äratuskellata 5:56 üles ehk siis 4 minutit enne seda, kui mu kallis mobiiltelefon seda teinud oleks.

Tavaline hommik muutus minu jaoks ebatavaliseks siis, kui ma bussipeatuses seistes parki vaatasin ning nägin, kuidas kaks lehte langes - "Võta aega, et vaateid nautida!" ütles Jan mulle selle programmi esimesel päeval ning proovin endale seda iga kord meelde tuletada, aga eks see vajab harjumist. Tõsiselt ka, on vaja eraldi oskust, et tõesti VÕTTA aega, et näha olukordi ja inimesi enda ümber.

Täna oli naermise päev, ma pole tükk aega nii palju naernud kui täna. Kõik oli naljakas, see pakkimine, need ehted, teejoomine, põranda pühkimine ....

Meie pealt näha, et KOLM on tõepoolest seltskond, sest peale seda, kui Olga ka lattu tööle tuli, on meil tõsiselt tore, sest enamik mehi on päeval ära - hommikul teeme nende bussid tühjaks, päev läbi sõidavad nad ringi ning pealelõunal tulevad nad taas täis bussidega ringiga tagasi.

Vaid tõstukijuht Ron ning meie ülemused Grahm ja Thorban on tavaliselt pea terve päeva majas.
Kui alguses tundus, et need kolm on sellised natukene kurjad ja tõsised onud, siis enam pole sellest väga palju järel. Eks meie naer nakatab ka neid, kus nad pääsevad :)

Kuigi eks seda ülemuste ja alluvate suhet saab seal ikka näha. Meie peal mõnevõrra vähem, sest me ei ole ikkagi seal nagu päris töötajad, vaid ajutine abitööjõud ning kui ma mõtlema hakkan, siis on hästi kummaline olukord tegelikult. Sageli on selle programmi kaudu siia tulnud inimesed palju kõrgema haridustasemega, paremate töökohtade pealt ning siin oleme kõik nagu ... ma ei oska seda praegu õigesti väljendada, aga otse öeldes oleme küll väliselt täiesti labased lihttöölised, kuid meie praegused ülemused saavad meiega siiski kui võrdsetega rääkida, sest me ei ole rumalad, vaid täiesti normaalsed mõistusega olendid ning eks nad tunnetavad ka seda, et me ei ole nagu "päris" töötajad.

Aga meeste omavahelise suhtluse ja töökultuuri puhul on põnev vaadata, kuidas ei olene riigist, kus töötada - põhimõtted on samad.
On keegi, kelle nimi on OMANIK või ÜLEMUS ning on teised, kelle ülesanne on teha, mida öeldakse. Millega ma olen juba ammu oma pead vaevanud, on see, et kas tõesti ei saa kuidagi teha nii, et kõik oleksid rahul.

Kas on tõepoolest vaja teha nägu, et me töötame, kui meil tegelikult pole otseses mõttes sittagi teha???

Mehed on selles suhtes armsad, et nad soovivad lisaks iseendale ka meid säästa ning kui Ron näiteks näeb, et meil on vaid 5 konteineri täit pakkida, aga esimese bussi tagasi jõudmiseni on pea 2 tundi, siis ta tuleb ilusti meie juurde ning ütleb vaikselt, et me aeglamalt teeksime, sest muidu pole meil vahepeal midagi teha.

Ja siis me hakkame niisama ringi jalutama ning Grahm ning Thorban mõtlevad meie jaoks ehk midagi muud välja. Kui esimesel päeval laos olles mingi asja valmis saime ja küsisime, et mis edasi, siis Louis õpetas meid: "Pretend that you are working!" /"Teeselge, et te töötate!"/

Jah, aga see on ju nii mõttetu. Samas saan tänu kõigele sellele, millega olen senise elu jooksul kokku puutunud, aru mõlemast poolest.

Mõistan mehi ning seda palgatöötaja mõtteviisi, et tee täpselt nii palju või natukene vähem, kui nõutakse. Samas saan aru ka nendest, kes tööd korraldavad, et mida rohkem ning efektiivsemalt, seda parem ning see, et töö on kellast kellani - tjaaaa, ka sellest saan aru ja ei saa ka aru.

Meie peame olema iga päev 16:30ni. Täna saime kõik pakitud kella 15:30ks ning Grahm ütles seepeale, et saame pool tundi varem koju minna ehk siis kell 16:00. Kui ma küsisin, et mida me seni teha saame, siis ta vaid muigas ning sisuliselt ei öelnudki midagi, sest mis ta ikka ütleb: "Passige ja oodake!" aga kuna Thorban oli parasjagu ära, aga Thorban on kõige suurem ülemus, kes meile "palka" maksab, siis teised ei tohi meid väga palju varem ka ära lasta, isegi kui meil tõesti pole midagi teha, sest ka põrandad on puhtaks pühitud, kõik teetassid pestud jne.

Kui me siis omal initsiatiivil ühe juhi käest küsisime, et sul on ka buss täis ju, kas me seda ei saa täna ära teha, naeris ta vaid seepeale ja ütles: "Meil on homme nagunii vähe teha, nii et tssss... las see jääb hommikuks!"

Aga meie tulime kell 16 ära ning mehed jäid kõik sinna ritta istuma. Ütlesimegi siis, et hommikul näeme, seniks head istumist, ning kõik naersid, sest nad saavad aru, kui LOLL SÜSTEEM see on.

Nagu eelmine reede, nad on harjunud, et tavaliselt on reeded lühemad päevad ning kõik saavad varem koju ja kui nad mõtetes juba riideid vahetasid, tuli Thorban ning pani nad konteinereid värvima.
Mehed muidugi värvisid, kuigi ülemuse selja taga tegid väga koledaid nägusid, aga selle kõige tulemus oli see, et kui meie laupäeval pidime hakkame neid edasi värvima, alustasime esmalt nende reedel värvitud konteinerite üle tegemisest, sest need olid lihtsalt nii kehvasti tehtud.

Ühesõnaga - mis siis on õige asi teha? Kurat seda teab ....

Samas mõtlen, et kõik on ju täiskasvanud ja mõistusega inimesed ning kui on teada, et nii ja nii palju tuleb tööd ära teha, siis saaks ju omavahel midagi kokku leppida. Kui teete kiiremini, saate lihtsalt varem minema, aga enamik töid ei ole nii "must-valged" ning paljude asjade puhul kannatab sel juhul kvaliteet jne ... eks see teooria on natuke idealistlik, aga mulle kohe üldse ei istu see, kui ma pean tegema nägu, et ma töötan ning kui ma täiesti aus olen, siis ega mulle ei istu kogu see PALGATÖÖ kui selline - masendav, kui minu elu üle otsustab keegi teine, see keegi teine otsustab, mis kell ma tohin lahkuda, et päevas ka paar tundi OMA elu elada, selle kellegi käest pean küsima luba, kui soovin midagi teha, kuhugi minna .... Mul ei ole midagi töö vastu, ok, tegelt ikka on küll, kuigi oleneb tööst. Mul on kahju oma aega mingi väga mõttetu niisama olemise peale kulutada, sest ma tunnen, et AEG on liialt väärtuslik, et seda niisama tühja kulutada. Mulle meeldib, kui mul on konkreetne asi, mis on vaja ära teha. Kui ma tean, et see on vaja teha, siis ma seda ka teen ja oma asi, kas ma võtan end kokku ja tegutsen mega kiiresti või natuke aeglasemalt.

Ses osas on see pakkimine mingil moel väga hea. Mul on töö, millel on konkreetne tulemus, mis on silmaga näha ja mida saab käega katsuda - see mulle meeldib. Mis sest et selleks tulemuseks on suur valge kotitäis riideid .... alustuseks asi seegi ju :):)

Aga ikkagi, kohati on lausa kahju vaadata, kuidas suured täiskasvanud halli peaga mehed käivad ja küsivad alandlikud: "Kas on veel midagi?"
Aga õnneks on see nende endi jaoks täiesti normaalne elu, mis peabki sedasi käima. Nagu nad ise ütlevad: "Nad ju saavad selle eest palka, et arveid maksta!" Õnneks enamik inimesi ei kuula kunagi N-21 plaate ega loe Kiyosaki raamatuid ning "õnneks" ei oska nad ka sedasi mõelda ega liialt palju tülikaid küsimusi esitada ning nendel ei saa seetõttu isegi mitte tekkida mõtet:

"Aga äkki on olemas mingi alternatiiv? Ehk saab kuidagi teisiti oma elu elada? Võib-olla tõesti on võimalik, saavutada seda, mida ma PÄRISELT oma elust saavutada soovin?"

Samas pakin neid kotte ning igal hommikul tuleb mulle meelde see lugu, mida olen nii mitu korda plaadi pealt kuulanud. Alois Suhhar vist jutustab seda, aga olen seda ka mujalt kuulnud, nii et see on paljudele tuttav. Need põhimõtted kehtivad kõikjal, ka kotte pakkides ning minu meelest on see paralleel nii üks ühene, et võimatu on seda märkamata jätta.

Ülikooliprofessor tegi loengusaalis katse. Ta võttis suure katseklaasi ning pani selle täis suuri kivisid. Üliõpilased kinnitasid, et see klaas on täis ning sinna ei mahu rohkem suuri kive.
Professor võttis väiksemaid kive ning lasi sinna samasse klaasi nii palju, kuni klaas oli ääreni täis. Taas kinnitas auditoorium, et jah, nüüd on see klaas tõesti täis.
Seejärel võttis professor peotäie kiviklibu ning lasi selle sinna pisikeste kivide vahele ning viimasena peotäie liiva, mis täitis viimsedki tühjad augud.

Mis on need suuremad kivid, väikesemad kivid, kiviklibu ja liiv? Need on nagu meie elu prioriteedid. Esmalt peaksid paigas olema need kõige suuremad, sest nende kõrvale ja vahele annab alati pisemaid mahutada. Kui suured iseenda poolt paika pandud ei ole, siis täidetakse meie elu automaatselt kivikeste ja liivaga ning suuremate jaoks ei jäägi enam ruumi. Kui me ise ei otsusta, mida oma eluga peale hakata, siis otsustab keegi teine ...

Kui professor oli kõik selle ära teinud, siis võttis ta pool pudelit õlut ja kallas selle ka klaasi. "Kui te olete kõik selle ära teinud, siis jääb teil mahti ka lõbutsemiseks!"

Alois Suhhar ütles jutu lõppu, et kes ei õlut ei joo (nagu mina näiteks:), see mõelgu õlle asemele näiteks Vahemere vesi vms.
Aga kui jälgida asju ja olukordi, siis see loogika kehtib kõikjal. Nagu ma ka ühel päeval juba mainisin, et meie programm on justkui ühiskonna minimudel, mille toimimise loogika on sama, ainult oluliselt lihtsustatud ja asjad on puust ning punasega.
Seesama kottide pakkimine on täpselt see katseklaasi näide. Kõige olulisem on põhi ja neli alumist serva ning sinna on vaja nelja väga suurt kotti, et hilisem SUUR kott kenasti püsti seisaks. Põhja tegemine võtab kõige kauem aega ning on kõige nõmedam ja raskem töö, aga samas, kui see on korralikult tehtud, siis edasine läheb väga kiiresti ja valutult.
Vahed täidame lahtise riietega ja pisemate kottidega ning sedasi terve koti ulatuses, alati esmalt kõige suuremad paika ning seejärel vahed ja servad täis.
Kui hiljem avastan, et kuramus, üks nurk on kehvasti tehtud, siis on kogu kott sinnapoole lääpas ning näeb kole välja ka kõigele lisaks - samas saan ka hiljem seda viga parandada, ainult et see võtab rohkem aega ja energiat. See on elus kõigega nii, lahendamatuid probleeme pole olemas, ainult, et alati on kergem kohe õigesti teha, kui hiljem oma vigu lappida.

Täna päeval tuli nii palju häid ideid ja mõtteid, mis ma kindlasti jäädvustada soovin, aga õhtuks, kui koju jõudsin, olid pooled nendest juba peast kadunud ning kõigi jaoks, mis isegi veel kõrvade vahel alles on, pole aega, sest iga teema võtab sama palju aega ja ruumi, kui see praegune ülemuste-alluvate jutt. Seepärast oligi mul päeval nii kahju, et mul puudub võimalus endale sobival hetkel maha istuda ja kirjutada, sest vahest on see õige tunne peal, mil ei peaks üldse mõtlema, vaid kõik tuleks suht iseenesest.
Sellistel hetkedel tunnengi seda, et mul ei ole aega tööl käia, tõesti ei ole, sest mul on nii palju muid asju vaja teha. Kui enamik ütleks äkki vastupidi: "Mul ei ole aega kirjutada, sest ma pean tööl olema!" siis minu meelest kõlab palju paremini: "Mul ei ole aega täna tööd teha, sest mul ÓN VAJA kirjutada!" Aga see on valikuvõimalus, mis saab tekkida alles siis, kui on olemas finantsvabadus, sest vastasel juhul olen siiski kohustatud tegema kõike seda, mis raha sisse toob.

Aga ok, see on täiesti omaette teema, mis nõuab süvenemist.

.....avastasin, et olen end kirjutama unustanud, sest kell on juba 22:21. Kui soovin homme natukenegi töövõimeline olla, siis pean kiiremas korras oma voodisse pugema, sest korralik magamine on minu ELU KATSEKLAASI üks suurtest KIVIDEST :)
Kohe peale tööd tranporditakse (1.5 tundi linnaliiniga töölt koju, 3.5 tundi minibussis) meid taas HULLi, seal on Info nädalavahetus, mis iganes see siis ka ei tähendaks, aga eks ma saan õige pea teada.