Info Weekend

3. november
Laupäev
13:25
HULL

Mul on hea meel taas siin olla. See on koht, mis enamikele ei meeldi, kuhu rahvas mingil põhjusel tulla ei soovi, aga mulle meeldib.
Tõsiselt ka, ehk on põhjus selles, et ma olen maalaps ja see siin on täielik maakoht otseses mõttes.

Vaatamata sellele, et jõudsime õhtul alles peale 23 siia ja hommikusöök oli täna kell 8, ärkasin mina 6:30 – olen vist vanaks jäänud :)
Aga see oli lahe, sest ma sain rahulikult dussi all käia, ilma et keegi ukse peale koputaks. Tavaliselt on meil pikk järjekord, nii et kõik käib jooksu pealt, nii et vahelduseks oli täiesti lahe lihtsalt üksinda toimetada, ilma et keegi teine kusagil ringi kõnniks.

Kella 7ks olin ma riides ja omadega valmis. Kuna meie „toa“ ülejäänud 5 inimest alles magasid, siis võtsin oma õlakoti ja hiilisin vaikselt õue. Ses suhtes on lahe, et me elame kogu kompleksi viimases majas ning kui ma uksest välja astun, siis olen otseses mõttes keset loodust.

Nägin, et siin lähedal on mingi tee ning loogiliselt mõeldes tundus, et kui ma selle tee peale saan, siis läheb see väikse ringiga täpselt meie söögisaali ette tagasi. Nii ma siis otsustasingi jalutama minna, sest hommikusöögini oli pea tund aega. Enne teed avastasin enda ees aia, aga kuna ma olin selle idee juba pähe võtnud ja kuna aed ei olnud eriti kõrge ja mul on õnneks pikad jalad, siis sain ma sellest aiast kerge vaevaga üle.

Külavahetee, väikene ja kitsas, ümberringi ainult põllud – vaatasin seda kõike ja tundsin esimest korda selle siinoldud kuu aja jooksul, kuidas ma Alaküla ja Lopa järele igatsen.
Tegelikult tuli see tunne juba eile õhtul, kui me õhtul hilja pimedas siia jõudsime. Taevas oli selge ja tähti täis – see vaatepilt tuletab mulle alati KODU meelde, sest Tallinnas olles ei ole võimalik tähistaevast nautida, kuna linnatuled rikuvad selle ilusa vaate. Lopal jalutades on taevas, kuu ja tähed selge ilmaga nii ilusad ja nii selged, et tekib tunne, nagu ei raatsigi tuppa tagasi minna.
Eile õhtul siin oli samasugune tunne, isegi peale seda, kui mul juba ööriided seljas olid ja hambad pestud, astusin veel tagasi õue (meie tuba on esimesel korrusel välisukse kõrval) ning nautisin rahu, vaikust ja selget tähti täis taevalaotust.

Taevasse vaadates avanes sama vaatepilt, mis kodus, ja see tunne, mis tekkis, oli ka sama. Eks taevas ja tähed ongi samad, seda on vahest nii naljakas mõelda minu meelest. Et kui näiteks eile õhtul kell 23 vaatasin kuud ja keegi oleks Lopal kell 1 öösel (sest 2 tundi on ajavahe) ka sama teinud, siis oleksime ju sama asja vaadanud, ainult et MAA meie jalge all asub geograafiliselt natuke teises kohas.

Veidi segane lause sai, aga olen selle peale tegelt juba ammu mõelnud, et nii naljakas tegelt, kui pisikene see MAAKERA ikka UNIVERSUM´iga võrreldes on.

19:21 Tänane päev hakkab õhtusse jõudma, jäänud on vaid õhtune programm. Kui esialgu mõtlesin, et mis see InfoWeekend siis ära ei ole, et ju jääb natuke aega ka oma asjade ja tegemiste jaoks, siis nüüd saan aru, et seda muret küll ei ole.

Erinevate ettekannete ja tegevuste vahe on maksimaalselt 15-20 minutit, nii et ega väga ei ole vaja mõelda: „Mida ma küll teen!“
Õnneks on mul läpakas kaasas, nii et natukenegi vabamal hetkel saan kirjutada. Praegu näiteks lõppes just õhtusöök ning õhtuse programmi alguseni on täpselt tund aega. Selle aja sisse peaks teoreetiliselt mahtuma ka mingi meelelahutusliku ettekande ettevalmistus tiimides, aga kuna ma olen täna juba niigi aktivisti mänginud, esitades õhtusel seminaril kogu rahvale meie meeskonna mõtteid, siis istun praegu rahulikult oma toas ning naudin üksindust.

Päeva jooksul on tekkinud nii palju mõtteid ja seoseid, mida ma soovin enne kirja panna, kui need minu peast haihtuvad, sest ei ole vahet, kuhu minna või mida teha – alused, millele asjad taanduvad, on kõik samad. Ausalt ka, ma saan aru, et see on praegu nii üldsõnaline, et raske on mõista, mida ma selle all silmas pean, aga ma proovin seda kohe selgitada.

Nagu ma kunagi tükk aega tagasi mainisin, saame me palju lisakotte (loe: raha) ka selle eest, kui leiame uusi inimesi, kes on nõus selle programmiga liituma.
Teen natuke reklaami, tõlgin näiteks mingeid uudiskirju, korraldan Eestis mingi infokoosoleku vms ja kui keegi minu jagatud info peale otsustab liituda, siis mina saan lisaboonuseid.
See praegune InfoWeekend on mõeldud nii nendele inimestele, kes on siin programmis suhteliselt uued, et selgitada kogu süsteemi olemust, õppeprogrammi, rahalist arvestust jne. Aga teisalt saavad siia tulla ka inimesed, kes alles uurivad asja. Näiteks praegu on meie toas üks Poola tüdruk Monika (28 a), kes on aasta aega Shotimaal töötanud ning ta sai ühe Poola poisi kaudu, kes praegu siin HULL´is õpib, teada, et selline asi on olemas ja nüüd on ta siin lisainfot kogumas.

Lisaks korraldas seesama poiss oma kodumaal ehk siis Poolas natuke aega tagasi infokoosoleku, kuhu oli lubanud tulla 30 huvilist, aga kohale jõudis vaid 3. Ta rääkis seda lugu ja imestas. Tjaaaa, see on nagu koduplaan või OPEN – enamik ei jõua kunagi kohale, see on normaalne.

Monika on selle suhtes tubli, et kuigi ta on kuulnud nii oma sõpradelt kui lugenud Internetist Humana kohta väga palju vastuolulist ja kohati läbinisti negatiivset infot, otsustas ta siia tulla ja asja ise oma silmaga üle vaadata.

Siin näeb ta paljusid inimesi, saab küsimusi esitada ning kogu seda pilti iseenda tunduvalt selgemaks. Aga nii hea on kõrvalt vaadata, kuidas tema arvamus kogu aeg muutub – olenevalt sellest, kellega ta parasjagu räägib ning mis infot ta saab.

Ma ei ole sellest eriti pikalt varem rääkinud, sest ma ei ole sellest enda jaoks probleemi teinud, aga siin on palju nüansse, millest esialgu ei räägita või kui räägitaksegi, siis ise neid asju läbi tehes, saame aru, et tegu on natuke teiste asjadega, kui lubati. Selles suhtes on see vist normaalne, et olekski väga naiivne arvata, et kui kogu maailm keerleb raha ja kasumi ümber, et siin on miski paradiisisaar, kus rohi on alati roheline ja taevas helesinine. Päris kindlasti ei ole see nii, siin on lihtsalt asjad teistmoodi, kui mujal, sest SÜSTEEM toimib natuke teiste põhimõtete järgi.

(*PS! see foto on tehtud Service Pointis teel HULLi.)

Minul oli selles suhtes vist hea, ma ei tea tegelt, kas see on hea, aga kui ma aus olen, siis tulin ilma igasuguste eelarvamusteta.
Ma ei tea, äkki ma olin natukene loll, et ma enne eriti ei uurinud või skeptilisust üles ei näinud – uurisin algallikas ehk siis Lindersvoldi (minu Taani kooli) kodulehelt kõikvõimalikku infot, lugesin nende inimeste lugusid, kes on kogu selle asja edukalt läbi teinud ja ma tundsin, et sellest piisas.
Ma ei tulnud selle pealegi, et lüüa Internetti otsingusse sõna „vabatahlikuna Aafrikas“ või „Gaia“, et teada saada, mis siis „TEGELIKULT“ toimub. Ka ei hakanud ma oma sõpradelt küsima, mis nad sellest arvavad, sest ma teadsin, et keegi neist polnud vabatahlikuna Aafrikas käinud, seega ei saa nad mulle adekvaatset infot anda, isegi kui nad sooviksid.
N-21 on selles suur osa, et ma suudan infol ja infol vahet teha.

Kes seda ütleb, milline on tema kogemus antud vallas ja kas tema saavutatud tulemus on see, mida ma soovin saavutada?

Seepärast oligi mul hea meel, kui enne ärasõitu Maailmapäeval Maiega tuttavaks sain – tema oli just kogu selle asja edukalt lõpuni teinud, kuhu ma minema hakkasin. Järelikult oli tema see inimene, kelle käest oma küsimusi küsida ja programmi kohta uurida.

N21 koolitussüsteemist kaasa saadud hoiakud ning see, kuidas ma asju vaatan, aitavad mind siin iga päev ja see ei ole liialdus ...

Kui tagasi Monika juurde tulla, siis meie hommikuse ekskursiooni ajal rääkisin temaga pikalt, ta küsis igasugu asju ja ma vastasin – täpselt nii, nagu mina neid asju iseenda jaoks praegu näen.
Ta oli igati positiivne ning ütles, et tal on hea meel, kuna sai väga palju julgust ja usku juurde. Ennelõunase seminari ajal, kui gruppides mingit ülesannet täitsime, hakkasid kõik millegi pärast arutama, kui mõttetu see kõik ikkagi on, kuidas siin midagi tegelikult ei õpetata, et meid kasutatakse vaid nagu orjasid, et raha teha, et kedagi ei tasu usaldada jne.

Pole mingi saladus, et paljudel on kopp ees ning iga päevaga liigub järjest rohkem negatiivset infot, sest ükshaaval kukuvad eelnevalt ehitatud õhulossid kokku ning olgem ausad – paljud ei ole ikkagi nii kõvasti töötama ja tekivad igasugu olukorrad, kus endal on otse öeldes sitt olla ning siis on automaatselt kõik teised halvad: programm, õpetajad, toakaalsased.

Arvake siis ära, mis näoga Monika peale seda jutuajamist oli – ta küsis vaid seda, et miks te siis siin olete, kui kõik nii halb on. Hiljem toas ütles ta ka mulle, et ta ei tea, mida arvata, sest kõik see negatiivne info Internetis ja nüüd see, kuidas teised sellest programmist nii halvasti rääkisid, see kõik paneb ta kahtlema, kas ta ikka soovib liituda.
Aga ta ütles ka seda, et kui ta mind vaatab, siis talle tundub, et siin on täiesti normaalne.

Seejärel soovitasin ma talle ühte asja ja kasutasin ärist õpitud edifikeerimist, see aitab alati ja kõikjal, sest nii tõsi on see, et me saame kiita keda iganes, ainult mitte iseennast. Seega ütlesingi Monikale, et ärgu ta meid kuulaku, me oleme ka alles uued ja ei tea tegelikult, mis värk see kokkuvõttes ikkagi on. Leidku mõni inimene, kes on oma DI 6 kuu õppeperioodi lõpetanud ja küsigu tema arvamust. Või veel parem, siin on praegu mitu inimest, kes on just Aafrikast tagasi tulnud, üks Jaapani tüdruk jõudis eile Nabiibiast, et rääkigu nendega, nemad oskavad öelda, mida see kogu asi endast TERVIKUNA kujutab.

Praegu jäigi Monika söögisaali Leedu tüdruku Juliaga rääkima, kes tuli natukene aega tagasi Mosambiigist ja täiega särab, sest kuigi talle ka kõik asjad pole üldse mitte meeldinud, on ta kokkuvõttes omadega väga rahul.
Monika jaoks see otsus siia tulla ja saada ülevaade, kuidas asjad siis tegelikult on, võrdub meie äris BBS´ile või WES´ile minekuga. Täna oli meil ka enne ametliku osa algust tutvustamine, et kes me oleme, mida enne tegime jne. Nii äri seminaril kui siin infokoosolekul näeb paljusid inimesi, kuuleb teiste lugusid, saab kellegagi samastuda ning näha, kuidas see programm kedagi mõjutanud on.

Ma olen ka enda jaoks otsustanud, et mul on vaja kuulata vaid neid, kes on selle asja edukalt lõpuni teinud ja õppida nende pealt, kuna see on see, mis aitab mind edasi. Ma ei vaja seda hala, et oi-oi, see on kehvasti ja see pole ka päris see. Jah, me teeme kohati igasugu sitta tööd, otseses mõttes, jah, me teenime oma programmi jaoks raha, saamata täpselt aru, kuidas ja kuhu see läheb.
Aga see praegune Gaia, mina vajan seda sama palju kui see Gaia programm mind, sest kui see aitab mul 4 kuuga 2650 poundi kooliraha kokku saada, mis on väga suur raha, siis on see minu jaoks oma eesmärgi täitnud.
15 000 krooni kuus on võimalik ka Eestis teenida, aga 15 000 krooni kuus õppemaksu jaoks säästa, on võimatu. Ja see on põhimõtteline vahe, kui natukenegi väga algelisel tasemel rahavoo teemale mõelda.
Suurest sissetulekust on vähe kasu, kui kulud on peaaegu sama suured – see ei ole rikkus, see on kõrgendatud elatustase. Ega Kiyosaki ilma asjata ei ütle, et rikkust ei mõõdeta rahas, vaid selles, kui mitu kuud pead sa ilma ise aktiivselt tööd tegemata vastu, ilma et su elatustase langeks.
Hea tulemus oleks vist vähemalt pool aastat, aga enamikel on see pigem paar kuud, mitte rohkem, aga see pole praegu teema, mida ma pikemalt analüüsima hakkan, sest muidu ma jäängi selle finantsi jutu otsa keerlema.

Tean ju algusest peale, et ainus asi, mida see programm garanteerib, on OOTAMATUSED, nii et .... mis siin imestada, et paljud asjad on teisiti, kui alguses tundus.

Ometi selles osas oli mul õigus, et inimesed, keda see programm koondab, on vaatamata väga erinevale rahvusele ja taustale siiski mõnes mõttes sarnased ja mõtlevad ühes suunas või tegelikult oleks õigem öelda, et teistsuguses suunas, kui n-ö kõik ülejäänud rahvas, kuna kõigil on oma arvamus ja hoiakud päris tugevalt välja kujunenud.
Enamik inimesi, kes ei ole nii noored, et on otse gümnaasiumist tulnud, on kõrgharidusega ja igati ettevõtlikud ning hakkajad inimesed. Noh, eks kogu see programm eeldabki natukene teatud olemise viisi, sest ega niisama kodus passijatel ei teki tunnet, et ohhh-oooo, äkki läheks vahelduseks Aafrikasse. Vaatasin täna meie klassiruumis ringi ja see oleks tööandjatele suurepärane koht heade juhtide leidmiseks, ausalt ka ! Enamik räägib vähemalt 2-3 keelt (mõned ka 4-5 keelt), julgeb avalikult sõna võtta ja esineda, neil on asjadest oma nägemus ja arusaamad.


22:00
Õhtuse osa ametlik osa on läbi, kuigi osad jäid veel sinna peosaali muljetama ja tantsima.
Naljakas, et viimane rida enne minekut oli avaliku esinemise kohta – meie tiimi 3 noormeest jõudsid vahepeal selle lühikese ajaga 2 lühikest etendust välja mõelda, nii et kogu saal naeris kõhud kõveras, kui nad oma näitemängusid esitasid.
See, et öeldakse: „Teil on 20 minutit aega, et teha 10 minutine ettekanne, on suht tavaline ja üldjuhul pole see kellegi jaoks eriline probleem!“
Eks see, kuidas ja mida teha, pole vahet, kas siis õppimise või meelelahtuse suhtes, on kohati natuke vastuoluline, sest kuigi meist soovitakse koolitada inimesed, kes suudavad iseseisvalt mistahes projekte juhtida, koheldakse meid vahest kui pisikesi lasteaialapsi.
Kohati on see naljakas ja teisel hetkel häiriv, kolmandal midagi muud – eks see taandub kokkuvõttes täpselt sellele, millele ennegi viitasin, et kuidas enda meeleolu parajasti on.
Vahest naerame, et ehk lööb välja see, et meie Birminghami õpetajad on aastaid töötanud vaimupuudega lastega ja äkki nad ei ole sellest rollist veel päris 100% üle saanud ning kohtlevad kohati kui natukene lollikesi, aga see selleks.
Näiteks tänane üks ülesanne oli grupi peale kirjutada 10 omadust, mis peaksid DI-l (development instructor´il) olema. Mul ei ole kahju neid kirjutada, aga andke andeks, mis kuramuse ülesanne: empaatiline, avatud, kohanemisvõimeline jne ... lihtsalt on vaja kümme sobivat omadussõna kokku panna, see ei ole nagu eriti mingi grupitöö, mis vääriks eraldi ettekannet, aga sellistel hetkedel võtan kotist oma kaustiku ning panen mingeid oma tähelepanekuid kirja ning proovin lasta end mitte häirida, sest kindlasti oleks kõigi jaoks sama suur probleem ka see, kui oleks vastupidine olukord – kui grupitöö oleks nii kirvelt raske, et kõigi ajude ragin kaugele kostaks ning täna oli ju vaid programmi tutvustav programm, nii et ega siin ei pidanudki vist midagi väga erilist olema.

Mõned head laused siiski sain, mis ma ka kirja panin ning eks iga päevaga koguneb mingeid uusi teadmisi. Ses suhtes on tegelikult hea, et Gaia´s ikka mingitki õppimist on, sest selle töötamise vahe peale lihtsalt on vaja oma halli ajuollust natukenegi arendada - eks hästi palju on muidugi iseenda teha, kõige suhtes, et kuidas ja mille jaoks seda aega kasutada.
Siin Gaia´s on muidugi nr 1 tegemine töötamine ning programmi jaoks raha kogumine, aga nagu ma aru olen saanud, siis see 6-kuuline kooliprogramm on paljuski iseseisev töö kooli serveris üleval oleva infoga ning siis on küll täpselt see, et kes ja kui palju ja mida soovib teha.

PÜHAPÄEV
4. nov
Minibuss
Hull-Birmingham
17:33

Meil on umbes tunnikene veel sõita, liiklus on väga tihe – meeletult autosid mõlemas suunas. Kolm rida, auto on autos kinni ning teine sama palju sõidab teisel pool piirdeid vastassuunas.
„Alati kuhugi teel ....“ see oli kunagi minu plakati pealkiri, mille 9. või 10. klassis tegin. Ja praegu on mul sama tunne, et alati peab midagi juhtuma, ma pean midagi tegema.
HALL´i söögisaalis oli seina peal nii hea kiri.

Selleks, et muuta maailma, pead esmalt muutma iseennast. Hoia puhtust!

Ja mul on ka tunne, et kogu seda programmi on tõepoolest vaja alustada otseses mõttes enda seest. Väliselt juhtuvad kogu aeg kõik need asjad, mida ma uskusin end soovivat: reisimine, uued olukorrad ja inimesed. Kõik on tore ning põnev, siis seesmiselt on ikkagi tühi tunne. Kui palju kordi olen oma kaustikusse kirjanud, et mul on sada miljonit põhjust õnnelik olla, miks ma siis ei ole. Sest see ÕNNE tunne ei olene minu meelest kuigi palju nendest välistest asjadest, vaid on sisemine olek.

Keskkonnavahetus on hea asi, aga ainus probleem selle juures see, et kõige suurem probleemide allikas ehk siis mina ise tulin endaga kaasa:) Selle üle võib ju nalja teha, aga tegelikult nüüd, kui esimene ahvivaimustus on üle läinud ja hakkan kogu selle asjaga harjuma, saan aru, et kogu mu olemus ja see, kuidas ma mõtlen ja tegutsen. on taas endine.
Endiselt on mul tunne, et ma pean kogu aeg midagi tegema, ma ei oska ega suuda niisama passida. Endiselt kiirustan, kuigi ei ole vaja. Sirje küsiks seepeale: „Kuhu sa kiirustad?“

Ma ei tea, ausalt ka, aga ma kõnnin kiiresti, ma söön kiiresti, ma teen kõike kiiresti ... või õigem oleks tegelikult öelda kiirustades, justkui kartes kuhugi hiljaks jääda. Aga kuhu ja miks ja milleks? Mul ei ole ju kuhugi kiiret, ma võin niisama olla ja sellest ei ole midagi katki, vabad hetked ongi ju niisama olemiseks, mitte muretsemiseks: „Kuidas ma saaksin seda mõnda hetke võimalikult kasulikult rakendada?“

Sirje tegi selle peale nalja, et enamik inimesi on selle kiirustamisega nii ametis, et kardab tõenäoliselt ka iseenda matusele hiljaks jääda. Must huumor, aga tõesti – üldine tempo on nii üles kruvitud, et me kõik „jookseme“, ise ka teadmata, kuhu täpselt?

Mul on kogu aeg olnud tunne, nagu oleks see väliselt peale sunnitud, et keegi teine justkui nõuaks minult midagi, aga tegelikult olen see mina ise, kes endale neid nõudmisi esitab ja seda latti kogu aeg tõstab.
Täiesti loll loogika ja ma olen enda peale vahest nii kuri, ausalt ka – kõlab ehk tobedalt, aga tunnen, et minu peamine ja kõige olulisem eesmärk hetkel on õppida, kuidas rahulikult OLLA, MÕELDA, HINGATA ja SÜÜA.
Päriselt ka, sest kui endas see rahu ja tasakaal leida, siis on olemas vundament, millele edasisi asju „ehitama“ hakata.
Viimasel ajal mõtlen sageli selle peale, mida Sirje on minu olemuse kohta. Tunnen, et nende piltide abil oskan natukenegi endast aru saada. Lugu ja visuaal sellest „tornist“, mida ma ehitan, tuleb silme ette.
Ta rääkis, kuidas ma istun põrandal ja minu ees on terve hunnik värvilisi klotse, millest ma ehitan kõrget torni. Aga ma ei saa edasi ehitada, sest alumistest ridadest on päris mitu klotsi puudu ja ma tean, et kui ma selle kõrgemaks teeksin, siis kukuks kogu torn kokku.
Ma olen eriti ettevaatlik, sest see torn on juba korra lühemaks kukkunud ning nüüd otsin neid alumisi klotse. Ma tean, et see on tõlgendamise küsimus ja ma võin selle enda jaoks mistahes moodi lahti selgitada, aga nii, nagu me Sirjega tol korral rääkisime, olen endiselt seda meelt, et see on seesama asi ja olemine, millest ma just praegu rääkisin. Ma soovin väga KIIRESTI, KAUGELE ja KÕRGELE. Eemärgid on kõrged, iseendale seatud nõudmised suured, soovin kohe ja nüüd selle torni kõrgeks ehitada, aga ma ei saa, sest vundamendist ehk alumistest ridadest on olulised klotsid puudu.

Mis kasu on mul suurest ärist või finantsvabadusest, kui ma isegi rahulikult olla ega hingata ei mõista. Ega raha selles osas mind ei aita ju. Lugesin just ühel päeval bussist võetud ajalehest intervjuud ühe rikka mehega, kes ütles nii kenasti:

„Inimestel, kes arvavad, et raha lahendaks kõik nende probleemid, pole tõenäoliselt kunagi väga palju raha olnud, sest muidu nad teaksid, et raha on vaid pisikene osa jõukusest ja edust.“

Naljakas, et ma selle lause otsa sattusin, sest tavaliselt lappan seda lehte väga pealiskaudselt, aga just sel suvel Itaalias tööl olles defineerisin iseenda jaoks mõiste „EDU“ et mida see antud hetkel minu jaoks tähendab.

Ühe N21 plaadi pealt kuulasin just sel nädalal, kuidas edu sisaldab endas 4 F´i: Fitness, family, friends, finances /füüsiliselt vormis olemine, perekond, sõbrad, finants/. Lühidalt on sellega peamine öeldud. Juba siit on näha, kuidas raha on vaid ¼ edust.
Ma olen enda jaoks ka „EDU“ kui sellise lahti kirjutanud kui kombinatsiooni järgmistest nüanssidest:

Tasakaal ja hingerahu
Hea tervis
Armastus
Hea läbisaamine oma perekonnaga
Sõbrad, kes on tõesti Sõbrad !!!
Finantsvabadus – vabadus valida, kas, mida, millal ja kellega

Kell on saanud 18:18, märkamatult oleme Birminghami jõudnud. Täpselt 12 tunni pärast istun juba söögisaalis, joon oma hommikust teed ja hakkame tööle minema.