NAER on tervisex !!! He-he-he

Meie majas on WIFI´ga midagi lahti, nii et saan taas oma läpaka taga jutu valmis trükkida, mälupulga peale võtta ning seejärel all arvuti taga copy-paste teha.

On ikka mega tehnika ajastu küll. Just eile õhtul, kui digikast pilte arvutisse tõmbasin, mõtlesin, et kuidas see võimalik on ??? Ma vajutan nuppu, sellest tuleb pilt, mis juhet mööda liigub arvutisse ja mida ma seejärel saan mistahes kohta üles laadida või kuitahes kaugele maailmanurka meilida.
Ja kogu see trükkimise asi, infokandjad – üks pisikene pulgakene võib endas sisaldada mega palju ja olulist infot, mida on imelihtne ühest arvutist teise transportida. Tjaahhh, ega sellest ei peagi vist aru saama – meie asi on seda kasutada, sest kui iga asja peale sedasi süvitsi mõtlema hakata, siis ei saa enam mitte midagi aru.

Tagasi olevikku ja reaalsete asjade juurde tulles.... viimasel ajal olen õppinud kahte asja – erinevates kohtades magama ning kirjutama. Siin on veel näha, kuidas ma vanasti oma naris istusin ja seal oligi minu trükikoja keskus. Nüüd olen ma moodsamaks saanud ning alates eelmisest nädalast on meie toas eraldi lauakene ja tool, nii et nagu päris. Peamiseks põhjuseks see, et laua taga on igas mõttes parem ja mugavam ja tervislikum istuda, kui seal naris kõveras olla.

... täna on ses suhtes eriline päev, et kuigi oli tavaline tööpäev laos nagu tavaliselt, lõppes see sootuks teisiti, kui kõik senised lao tööpäevad.

Enne lõppu aga olin taas tänulik, et Olga meiega koos laos on, sest me pidime end pooleks naerma. Hakkan vist aru saama, mida nad kogu aeg räägivad, et naermine on kasulik, kuna nii tekivad meie organismi hea tuju hormoonid, mis teevad üldise enesetunde paremaks. Tõesti on, sest need päevad, kui oleme kogu südamest naernud, nii et silmad märjad, on igas mõttes lahedamad.

Tean, et neid jutte ei ole võimalik sedasi edasi anda, kuidas need sel hetkel tunduvad, aga midagi ikka .... tänane kõige suurem naermine algas siis... ma ei saa praegu isegi kirjutada, sest jutustan seda sama lugu oma toanaabritele ja täiega naeran ... me arutasime täna seda teemat, et meil on küll maja ees suur ja ilus park, aga seal jalutamine on natuke keeruline, sest selles pargis elab nii palju parte, et need on kõik pargi täis sittunud.
Olga ütles seepeale, et nende maja aeda ei situ keegi peale Thorbani – ta ütles seda nii tõsiselt ja selles kogu nali oligi.
Kes taustinfot ei tea, siis ei saa ka naljast aru, aga Thorban on selle lao omanik ja Planet Aid´i maja juhataja, aga tal on koer Robby, keda Olga jumaldab. Ja kogu nali saigi alguse sellest, et ta ajas need nimed Thorban ja Robby omavahel segamini. Ning tegelikult mõtles ta ju seda, et koer ainus, kes nende aeda situb, aga kogemata ütles, et meie boss on ainus, kes nende aega situb – kuna meil kõigil on nii elav kujutlusvõime ja Thorban on selline umbes 50 aastane 2meetrit pikk Taani mees ja kujutage siis ette teda aias sittumas ... ok, nali naljaks, ma tean, et põhiline nali ei jõua kohale, aga vähemalt on see siin kirjas, nii et kunagi ise üle lugedes saan taas korralikult naerda, sest situatsioon tuleb silmade ette.

Teine nali sai alguse sellest, et Olga oli õues ja värvis konteinereid (nagu tavaliselt). Need on täpselt nii suured, et ta mahub sinna peaaegu püsti seisma, aga mitte päris. Igal juhul oli tal suht kopp ees ning ta kükitas seal konteineri sees ning pühkis selle põrandalt igasugu sodi kokku.
Ma läksin parajasti mööda ja ta hakkas lambist kõva häälega naerma. Kui ma küsisin, et mida ta naerab, siis hakkas ta tõsiselt rääkima:

„Seepärast ma 5 aastat ülikoolis käisingi, kuna ma teadsin, et minu elu suurim unistus on peale magistrikraadi kätte saamist istuda konteinerite sees ja nende põrandatelt igasugu jama kokku pühkida. Isegi minu ülikooli professor ütles, et õpi kõvasti, sest sul läheb seda vaja ... Ma olen pisikesest peale unistanud, kuidas ma saaksin konteinereid värvima hakata, harjutan seni, kuni minust saab professionaal. „

Ja siis me lihtsalt naersime lakkamatult, nii et pisarad voolasid **********

Lao mehed ei saa kohati meist üldse aru, et ise sellised noored, haritud ja toredad tüdrukud, et mida me seal laos teeme ja miks me oleme nõus sellist tööd tegema. Kusjuures lahe on see, et oleme Olgaga täpselt sama asja õppinud - ajakirjandust ja avalikke suhteid ning oleme ka paljudes muudes asjades igas mõttes väga sarnased, nii et sarnased mõtted vist tõepoolest tõmbavad sarnaseid mõtteid. Law of attraction.

Meestel on aga mure, et kuna enamik neist on juba kuldsetes 50ndates, siis on väga raske mingit head tööd leida. Kui meil Eestis on tööjõu puudus, siis siin on täpselt vastupidine olukord – töötajaid on tunduvalt rohkem kui töökohti, nii et konkurents on kõva.

/////////////////////////////////////////////////////////////////////

Läks natukene aega mööda ja Olga hakkas konteineri sees laulma, tal on tõsiselt hea hääl, ta on peaaegu nagu täielik ooperilaulja – ta oli nii õnnelik, sest avastas, et seal sees on väga hea akustika. Siis ta ütleski, et ehk saab ta sedasi fundraisida (tavaliselt seisame ajakirjaga tänavanurgal ja proovime inimeste käest raha saada), et ta palub kuhugi kesklinna selle konteineri paigaldada, ronib sinna sisse, hakkab laulma ja paneb mütsi konteineri ette:)

.....kui ma praegu tunnetan, siis mu kõht on täiesti valus sellest naermisest, sest ega sellega tänane päev veel ei lõppenud.
Kell oli just neli saanud, kui me vaatasime, et jess, ainult pool tundi veel ja samal ajal tuli meie suur buss kotte ära tooma, sest nad leaflet´ivad ja koguvad praegu kotte suht samas piirkonnas, kus meie töötame.

Aga seal on see mure, et sinna mahub vaid peale juhi kaks inimest ja nad olid juba kahekesi - juht ja kaardilugeja, aga meil oli mõttetu hakata samal ajal linnaliiniga kodu poole loksuma. Nii tegimegi minule sinna taha suurde ja pimedasse kongi põrandale aseme, kuhu ma sain pikali minna.
Kaks magamiskotti, üks tekk ja padi – kõik need asjad, mis laos tavaliselt ära visatakse, läksid nüüd kasutusse.
Nii ma seal siis lamasin, kuulasin oma M-Robe´i, vaatasin lakke ning hoidsin end kehaga ühe koha peal, kui ta järsult koha pealt ära läks või pidurdas. Igal juhul lamasin seal ja enne, kui klapid pähe panin, mõtlesin, kui kuramuse imelik see elu on. Siin ma nüüd olen, laman pimedas kongis põrandal ja sõidan läbi Birminghami kesklinna ... tjahhh, igal juhul peaksin ütlema, et see oli kõigele vaatamata seni kõige mugavam ja kiirem laost kojutulek üldse.
Kui bussidega oleksime minimaalselt 2 tundi läinud, siis täna olime 40 minutiga kodus ja lausa imelik oli nii vara õhtule saada.

Kuidagi palju aega on olnud, ma käisin lausa poes ja niisama õues jalutamas, nii et peaaegu nagu täiesti tavalise inimese tunne on.

Lisan siia paar pilti eilsest, kus me oma maja jaapanlastest, Key´st ja Tomoyo´st, ilma jäime. Ses suhtes ilma, et nad jõudsin Inglimaale kaks nädalat varem, kui nende endi programm algas ja seetõttu olid nad siiani meiega koos, aga nad said nii osaks meie tiimist, et me mitte kuidagi ei tahtnud neid enda juurest lasta ja nad ka mitte kuidagi ei tahtnud minna.

Nad olid nii armsad, otseses mõttes. Kui nad tulid, ei osanud nad peaaegu üldse inglise keeles rääkida. Nende kahe nädalaga on nad nii palju paremaks saanud, et see on uskumatu.
Aga sellel nädalavahetusel saadeti nad enda n-ö õige tiimi juurde ja Tomoyo lausa nuttis eile, kui meiega hüvasti jättis. Hea on see, et Hull´i Study Weekenditel on kõik Gaia programmid koos, nii et tegelikult näeme neid juba sel nädalavahetusel, kui taas HULL´i sõidame.
Aga see on hea näide sellest, kuidas tiimist saab väga lühikese ajaga meie kõigi teine perekond, kellest on väga raske lahkuda, sest oleme nii lähedasteks saanud ja selle kuu ajaga üheskoos nii palju läbi elanud.

Praegu on kell aga taas palju saanud, juba 21:20, pean ju veel minema ja mälupulgaga hakkama seda teise arvuti kaudu üles laadima.